Kui äikesetormi ajal hakkab koer lömitama, värisema, poeb omanike jalgade taha või voodi alla kõige kaugemasse nurka niipea, kui on kosta vihmapiiskade sabinat vastu katuseplekki, siis on tegu nii-öelda tormifoobiaga. Sellest annavad aimu veel ka haukumine, ulgumine, suurenenud ilaeritus, mööda maja ringi jooksmine ja inisemine. Koer võib lausa sõgedaks muutuda ja näiteks aknakardinad maha kiskuda, mööblit ja aknaid lõhkuda või muid asju lammutada. Olenemata sellest, millised stressitunnused konkreetsel koeral välja löövad, on tegu surmani hirmunud loomaga, keda tuleb õpetada olukorraga paremini toime tulema.
Miks koer kardab?
Äikesetorme kardavad paljud koerad, aga senini pole päris selge, miks. Koertega tegelevad käitumisspetsialistid ei tea, kas koerad reageerivad pigem äikesele, müristamisele, ulguvale tuulele või vastu katust peksvatele vihmapiiskadele. Mõned koerad hakkavad vastavalt käituma lausa tund aega enne tormi saabumist. See muutus käitumises võib olla põhjustatud õhus toimuva elektrilaengu vahetusest või äkilisest õhurõhulangusest. Olenemata konkreetsest põhjusest, saavad koerad alati aru, kui torm on tulekul.
Vastuvõtlikumad tõud
Internetis tehtud küsitlusest tuli välja, et mõned tõud on nii-öelda tormifoobiale vastuvõtlikumad kui teised. Sellised tõud on muuhulgas näiteks borderkollid (nii Inglise kui Šoti tõugu), Saksa lambakoerad, urukoerad taksid ja teised aktiivse loomuga ning intelligentsed jahikoerad. Suure tõenäosusega saab koerte sellise käitumise geneetika arvele kirjutada. Kõik nimetatud koeratõud on aretatud stiimulitele kiiresti reageerima. Selles valguses tundub arusaadav, miks koerad atmosfääris toimuvatele muudatustele reageerivad.
Ka varjupaigast võetud koerad on pisut kartlikumad. Võib-olla ei õpetatud neid kutsikatena korralikult välja või on loom mingil moel traumeeritud. Väärkoheldud koertel kujunevad sageli mitmesugused hirmud, mis jäävad nendega kogu eluks.
Hirmunud koera aitamine
• Koera võiks harjutada, näidates talle lindistust tormisest ilmast ja äikesest, kus heli on vaikseks keeratud.
• Hirmul koeraga tuleb rääkida pehme ja rahustava häälega, et aidata tal end kindlamana tunda.
• Kui koer jääb rahulikuks peab omanik sellele reageerima ja andma talle näiteks juustupalakesi, õunatükikesi või midagi muud koerale meelepärast.
• Tormisest ilmast tehtud lindistuse heli võiks iga korraga vähehaaval kõvemaks keerata. Kui koer võtab selle rahulikult vastu, tuleb teda selle eest premeerida.
• Koeraga, kes tormist tehtud lindistusele (välk ja müristamine) valulisemalt reageerib, ei tohi hakata kärkima ja pahandama. Kui koeraga pidevalt tööd teha, saab ta oma hirmudest lõpuks üle. Kui omanik aga pidevalt pahandab, siis koera foobia hoopis süveneb.
• Asju ei tohi liiga kiiresti edasi sundida, sest kui koera sundida liiga vara õue tormiga tutvust tegema, võib see nullida kõik eelnevad edusammud koer hakkab veel rohkem kartma.
• Koeral peaks kindlasti olema oma kast, kus tal on hea ja turvaline. Mõne koera puhul aitab see stressi ja ärevust leevendada. Kasti võiks vooderdada pehmete tekkidega või siis lasta koeral hoopis voodialune oma turvapaigaks kuulutada. Põhimõtteliselt sobib koera pelgupaigaks mis tahes koht, kus ta end kaitstuna tunneb – peaasi, et see ka omanikule sobib.
• Koera, kes kardab tormist ilma ja äikest, ei tohi kunagi kuhugi kusagile väiksesse suletud ruumi kinni panna. Koer võib lõhkuma hakata ja ennast seejuures tõsiselt vigastada. Uks tuleb kindlasti lahti jätta, nii et koer saaks tahtmise korral ringi käia.
• Kartlikku koera tuleb tormi ajal vastutulelikult ja hoolitsevalt suhtuda. Samas ei tohi talle liigselt tähelepanu pöörata, kuna sedasi võib probleem süveneda.
Kui siin toodud näpunäited koera hirmudele leevendust tuua ei aita, siis võiks pöörduda loomaarsti poole, kes ehk määrab koerale kergetoimelised rahustid. Samuti võib küsida nõu professionaalsetelt koeratreeneritelt, kes suudavad sageli konkreetse probleemikoha esile tuua ja selle ka lahendada.
