Kanad on riiakad, nõudlikud ja lõpmata uudishimulikud. Õnneks on neile üsna kerge meele järgi olla. Nad on tõepoolest koomilised tegelased ja sobivad suurepäraselt lastele seltsilisteks. Kanad hoolitsevad ühtaegu nii meelelahutuse kui munade varu eest ning sel moel võib kanapidamisest eneselegi ootamatult pikaajaline pühendumus saada. Hobi korras peetavatel kanadel ongi kaks rolli: munemise lõpetanud vanalinnud on täiskohaga lemmikloomad ning noorlinnud hoolitsevad selle eest, et kapis ikka värskeid mune oleks. Majaomanikel on suurepärane võimalus kanu näiteks tagaaias pidada. Seejuures ei pea peenarde ja muu aiakujunduse osas sugugi järelandmisi tegema. Kanu on võimalik pidada ka nii, et lille-, juurvilja- ja maitsetaimepeenrad kõik üksteise kõrvale ära mahuvad. Järgnevalt sissejuhatav ülevaade kanapidamise algtõdedest.
Söögilauale munade saamiseks ei ole sugugi suurt kanakarja vaja (mitmed tõud munevad viis muna nädalas), aga soovitatav miinimum on kolm kana. Tegu on ikkagi sotsiaalsete olenditega, kes naudivad teiste omataoliste seltsi. Talvisel ajal ajavad nad üksteise kõrval suled puhevile ja suvel võtavad koos tolmuvanne. Kes aga pelgab kuke võtmist, siis tegelikult ei pea selle pärast üldse muretsema. Kanadele polegi kukke seltsi vaja, et nad munema hakkaksid. Õigupoolest on nad isegi rahulolevamad, kui tüütu kukk karjas ringi ei käi ning pidevalt paarituda ei ürita. Niisiis – kirevate ja agressiivsete kukkedega toimetamine pole sugugi kohustuslik. Enamasti saavad kanad omavahel väga hästi hakkama ning juhtfiguuri puudumine ei vii kraaklemise ega kiusamiseni. Mõned inimesed siiski eelistavad, kui valju hääle ja iseloomuga kukk kanakarjal silma peal hoiab. Kunagi ei tohiks aga leppida kukega, kes inimesi ründab. Hea iseloomuga kukkesid, kelle seast valida, jagub küllaga (ehkki vaiksed nad üldjuhul siiski ei ole).
Kanadele tuleb ehitada paraja suurusega kanala, kus nad oleksid halva ilma eest kaitstud, saaksid mune muneda ja võiksid end öösel turvaliselt tunda. Kanalaut ei pea sugugi olema suur ning viimseni viimistletud. Teisalt muidugi, võib peen ja detailiderohke kanala aiale kujunduse mõttes palju juurde anda. Peamine on see, et kanala oleks kanade endi jaoks piisavalt suur. Liigagi paljud kokkupandavad kanalad, mida praegusel ajal igal pool reklaamitakse ja müüakse, on kaugelt liiga väikesed ning ilma akende ja korraliku ventilatsioonita. Iga kana kohta tuleks arvestada vähemalt 0,4 ruutmeetrit põrandapinda ning veel kaks korda nii palju õues siblimiseks.
Mida rohkem ruumi, seda tervemad ja õnnelikumad on kanad. Väljend ’kellegi kallal nokkima’ on üsna kindlasti kanakarja pealt üle võetud. Kanad nokivad üksteise kallal igasugustel põhjustel. Enamasti siiski selleks, et teised kanad oma varandusest eemal hoida, olgu selleks siis sädelev vihmapiisk võib mahlane putukas. Kui kõigil on piisavalt ruumi, siis pole neist väikestest nägelustest suurt lugu. Kui kanad aga pead-jalad koos peavad olema, muutuvad nad karjas julmaks ning võivad üksteist lausa surnuks nokkida. Ka igavus võib kanad agressiivsemaks muuta. Porine aedik ja kitsas kanalaut toovad neis tõesti halvima välja (just nagu inimeste puhul). Seepärast oleks hea plaanida kanaaed näiteks kompostihunniku juurde ning anda neile maiustamiseks kõrvitsaid ja kapsapäid.
Kanalauda sisse tuleb ehitada õrred, kus kanad magada saaksid. Kanad ei tohiks magada põrandal või pesakastides. Ringi liikumise lihtsustamiseks tuleks sisse seada redelilaadsed kaldteed. Pesakastid peaksid asetsema madalal ning kui kui vähegi võimalik, siis päikesevalguse käest eemal. Metallist kastid on üsna praktilised, kuna neid on kerge puhastada ja nad ei varja endas satikaid ega lestasid. Teisalt pole ka puidust pesakastidel miskit viga. Allapanuna on hea kasutada näiteks õhukesi männilaaste. Need imavad hästi niiskust ning aluspanu on peeneharulise sõnnikuhargi ja kassiliiva kühvliga kerge puhastada.
Kanade söök ja jook tuleb hoida puhtana ning kuivas. Soovitatavalt võiksid nii toidu- kui jooginõud olla siseruumides. Joogivee puhul on heaks lahenduseks automaatne veejaotur. Söögi jaoks võiks aga valida rippuva toidualuse koos dosaatoriga. Lõviosa kanade söögisedelist peaks moodustama spetsiaalselt munevatele kanadele mõeldud sööt. Ehkki maisiteradest ja seemnetest koosnev toidusegu on kanadele vägagi meeltmööda, kasvatab see lihtsalt massi ning lööb lindude kaltsiumi tasakaalu paigast ära. Seepärast võiks kanadele hoopis rohelisi köögivilju ja muid aedvilju ette visata. Aeg-ajalt võib kanadele maiustamiseks ka kooritud päevalilleseemneid anda.
Päevasel ajal tuleb kanadel lasta päikesevalgust nautida ja õues ringi joosta. Ühtlasi on neile vaja kohta kus liivas/mullas ringi siblida ning end kiskjate eest kaitstuna tunda. Kanad tunnevad end kõige paremini vabapidamisel olles. Samas aga pole see alati kõige praktilisem või ohutum lahendus. Kanad tõmbavad mullast taimi välja ja söövad ära kõik alates lilledest kuni tomatiteni. Sedasi on muru asemel peagi vaid kinnitambitud muld. Maakohtades pole ka sugugi harv, kui lähikonnas pesitsevad kotkad või pistrikud ning maja taga metsas peavad jahti rebased ja muud kiskjad. Seepärast tuleks kanad üksnes pererahva valvsa silma alla mööda õue sibama lasta.
Paratamatult tuleb arvestada mõningate kadudega. Kiskjaid ning haigusi ei ole alati võimalik ennetada. Ehkki mõned vastupidavamad isendid võivad umbes 8-12 aasta vanuseks elada, on ka täiesti tervetel kanadel võrdlemisi lühike eluiga. Viieaastased ja vanemad kanad munevad väga harva või üldse enam mitte. Sellegipoolest on tegu tuttavate kodulindudega, kelle seltsi on niisama toregi nautida. Enne kanapidamise kasuks otsustamist tuleb läbi mõelda, kuidas kanad oma igapäevaellu kaasata, ja seda ka pärast intensiivse munemisperioodi lõppu. Kanala ja vastav aedik tuleb kavandada selliselt, et tagatud oleksid nii munemiseks vajalikud tingimused kui võimalus tahtmise korral kanade seltsi nautida ning neil silma peal hoida. Kanalat ei tohiks silma alt ära peita või nii väikest ehitada, et kanakarjaga enam suhelda ei saa. Lõpetuseks väike hoiatus – kui esimesed kanad on koju toodud, tekib peagi tahtmine neid juurde muretseda. Edukat kanapidamist!
