Putukaid ei peeta kahjuriteks mitte selle pärast, et nad on tillukesed või kipuvad alati hulgakesi koos olema, vaid seetõttu, et need tüütud tegelased peidavad end kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse. Need väikesed alatud kuuejalgsed oskavad end inimeste silme alt eemale hoida ning seepärast on neist raske lahti saada. Kui aga tunda putukate käitumismustreid ning nende peidukohad üles leida, on neist siiski võimalik vabaneda.
Lutikad
Voodilutikad ehk Cimex lectularius on kahtlemata ühed kõige kurikuulsamad kahjurputukad. Ilmselt on igaüks vähemalt korra elus kuulnud mõnd lutikatega seonduvat anekdooti. See aga ei tähenda, et lutikaprobleemi peaks naljaasjaks pidama.
Lutikad toituvad inimeste verest ja ükski majapidamine (korras või koristamata) ei ole nende eest täiesti kaitstud. Lutikad eelistavad küll inimesi, aga kimbutavad ka koduloomi. Enamasti võib neid kohata voodis ning selle ümbruses – madratsite ja voodiraamide vahel. Tähelepanu tasub pöörata pilgu alt eemale jäävatele vahekohtadele ning voltidele. Lutikad peidavad end isegi põrandal olevate vaipade alla ja kõikvõimalikesse pragudesse. Kui linadel on näha seletamatuid vereplekke, võib see olla märgiks lutikatest.
Sipelgad
Sipelgad on tülikad külalised nii siseruumides kui maja ümber aias. Kui sipelgad kipuvad pidevalt samas kohas/piirkonnas liikuma, on nad kusagile lähedusse pesa rajanud.
Sipelgapesa ei pea tingimata maa all olema. Nad võivad end sisse seada ka kivide all ja muudes pimedates ning varjulistes kohtades. Sipelgapesa leidmiseks tuleb lihtsalt mõni sipelgarada tuvastada ja vaadata, kuhu kõik need väikesed putukad lähevad. Üldjuhul käivad sipelgad pesast väljas käies rivis mööda kindlaid tähistatud radu. Ühe taolise sipelgarivi ülesleidmisel on pesa asukoht kergesti tuvastatav ning seejärel võib juba võtta vastavaid meetmeid pesa elimineerimiseks.
Lepatriinud
Kuna lepatriinusid ümbritseb omajagu jutustusi ning ebausku, pole nad just kõige tüüpilisemad kahjurid. Aias on nad suisa kasulikud ja paari-kolme lepatriinu nägemine toob inimestele alati pigem naeratuse näole.
Samas võivad nad end hulgakesi ka siseruumides sisse seada ning seejuures muidki lepatriinulisi ja mardikalisi kohale meelitada. Lepatriinud ei pruugi küll alati õnne tuua, ent vastupidise pärast ei pea samuti ülemäära muretsema. Nad ei hakka toas olles kangaid või puitu närima ega kahjusta üldse mingil moel majapidamist. Teisalt aga võivad nad hammustada nii inimesi kui loomi ja see muudab nendega kodu jagamise üsna tüütuks.
Lepatriinud otsivad sügiseti sobivat kohta talveunne jäämiseks. Seepärast tõmbab neid soojade siseruumide poole. Lisaks võib neid leida puupakkude seest ning kõikvõimalikest soojadest pragudest. Lepatriinud jätavad endast elutegevuse käigus maha kollakat eritist. See aitab leida nende peidupaiku. Kui lepatriinud ning muud mardikad on end majapidamises juba kord sisse seadnud, on neist kaunis keeruline vabaneda. Õnneks kolivad nad kevadel talveunest ärgates ise vabatahtlikult välja.
