Maailmas, kus tänavad on õhtuti valgustatud, poed keskööni lahti ja toanurgas helendab päevad läbi televiisor, on raske enesele meenutada, et üks jõulupühade eesmärke ongi just talvepimedusse valguse toomine. Vanasti polnud isegi üksikut laualampi talvekaamost leevendamas ja detsembri lõpuks võis igaüks tunda, kuidas üha lühemaks muutuvad päevad ja pikemaks muutuvad ööd meelt rõhuvad.
Seetõttu muutus jõulude ajal kodu ja tänavate tuledega ehtimine äärmiselt populaarseks.
Varemalt olid populaarsed suured ja mitmevärvilised elektriküünlad, mis ei olnud küll teab kui elegantsed, aga muutsid toa siiski erilisemaks. Seejärel tulid moodi väikesed valged elektriküünlad ning kõik, kes kes uskusid endal sisekujundusvaistu olevat, viskasid mitmevärvilised jõulutuled ära ja ehtisid kuuse tillukeste valgetega elektriküünaldega.
Üle ega ümber ei saa küünalde tagasitulekust. Jah, enne kui elekter kasutusele võeti, ehiti jõulukuusk päris küünaldega. Samas olid tol ajal ka elumajade tulekahjud märksa sagedasemad. Tegelikul ei ole soovitav küünlaid vahetult kuuse külge kinnitada. Pigem võiks näiteks valged küünlad klaasist küünlahoidjatesse panna ja meelepärasel moel köögilauale paigutada. Tulemus jääb pidulik ning lisab samas pisut vanaaegset hõngu.
Traditsioonilisema pühadeteemalise seade jaoks võib aga lauale panna hoopis igihalja pärja ning sinna sisse suure punase küünla. Tänapäevasem versioon sellest hõlmab poodides ja kataloogides müüdavaid miniatuurseid vanikuid, mille saab küünlahoidja ümber panna ning sedasi tuleohtu vältida. Pärjal võivad olla näiteks punaseid marju meenutavad helmed või ridamisi väikeseid hõbedasi tähekesi.
