Talviti hakkavad teinekord silma majaräästast ja vihmaveerennide küljest alla rippuvad jääpurikad. Sageli ei suuda me aga tajuda selle taga peituvat ohtu. Jääpurikad on üks esimesi märke sellest, et katuseserva on kogunenud ohtlikult palju jääd. Juhend keskendub niinimetatud jäätammidele ja õpetab, kuidas neist ohutult vabaneda.
Mis on jäätammid?
Majade puhul on jäätammiks katuseserva (enamasti vihmaveerennidesse või tuulekasti äärde) moodustunud jäämassiiv, mille taha koguneb vesi. Viimane võib aga maja konstruktsioonide vahele voolata ja kahjustada nii seinasid, lagesid, soojustust kui muud.
Kuidas jäätammid moodustuvad?
Lumi ja puudulik ventilatsioon on kaks peamist süüdlast vee äravoolu takistava jää tekkimisel. Kui katusealuse ventilatsioon on halb, jaotub soojus seal ebaühtlaselt ja ka katusel olev lumi sulab ebaühtlaselt (isegi siis, kui välistemperatuur on julgelt allapoole nulli). Katusega vahetult kokkupuutuv lumekiht hakkab sulama ja vesi voolab jahedamate lumekihtide alt mööda katust allapoole, kuni jõuab soojendamata kohtadeni nagu tuulekastid, katuseneelud või vihmaveerennid. Seal muutub vesi uuesti jääks. Sulamis- ja (taas)külmumisprotsessi tulemusena moodustuvadki katuse serva jäätammid.
Kuidas kogunenud jääd eemaldada?
Ilma eelnevate kogemusteta võib veerennidesse või tuulekasti serva kogunenud jää eemaldamine olla üsna ohtlik ettevõtmine. Varasem tava nägi ette, et kõigepealt tuli jääd täis vihmaveerennid maja küljest lahti tõmmata. Öeldakse küll, et eesmärk pühitseb abinõu, aga tegu pole siiski sobivaima meetodiga. Jääd täis rennide eemaldamine kahjustab katust ja räästa. Kui katusel olev lumi nüüd sulama hakkab, voolab vesi otse maja kõrvale vundamendi juurde ja sedasi võib sulavesi hakata hoopis keldrit ujutama.
Hooletult ette võetud jää-eemaldus võib lõppeda nii vigastuste kui katuse kahjustamisega. Kunagi ei tohi astuda lumega kaetud katusele ning redelit kasutades tuleb alati järgida ohutusnõudeid.
Kuna peamine tegur jää moodustumisel on katusele kogunev lumi, vähendab selle eemaldamine oluliselt järgmiste jäätammide tekkevõimalust. Lume mahatõmbamiseks on hea kasutada selleks mõeldud lumerehasid ja harjasid. (Lund ei tohi tõmmata horisontaalselt mööda katust, sest see võib katust ja/või katusekive lõhkuda.) Järgmise sammuna tuleb vihmaveerennis oleva jää sisse väike tunnel lõhkuda, nii et vesi pääseks katuselt alla voolama. Katuse serva äärest pole jääd enam vaja uuristada. Kogu rennidesse kogunenud jää või jäätammi eemaldamine polegi vajalik, sest kui katus lumevaba hoida, sulab jää lõpuks ise ära.
Kuidas jää kogunemist ennetada?
Vihmaveerennide puhastamine ennetab jää kiiret kogunemist, aga sellega asi veel ei piirdu. Rennide on sama soojad või külmad kui välistemperatuur ning sageli on vihmaveerennid täis külmunud prahti. Seetõttu võib rennidesse voolanud sulavesi seal uuesti ära jäätuda.
Hästi soojustatud ja ventileeritud katusealune või pööning on parim moodus jäätammide ennetamiseks. Üldine soovitus on iga 45 meetri pööningupinna kohta arvestada umbes 0,09 ruutmeetrit õhutusavasid. Kõige kindlam on lähtuda siiski asjatundjate soovitustest. Kui katusealuse või pööningu õhutamiseks on paigaldatud väikesed ventilatsioonirestid, võiks need pigem suuremate vastu vahetada või valida lisaõhutuseks veel elektrilise ventilaatori. Taolised ventilaatorid on tavaliselt varustatud ka termostaadiga ning tõmbavad väljastpoolt õhku sisse, et katuse all oleks ühtlane temperatuur ning lumi ja jää ei sulaks-külmuks ebaühtlaselt.
