On aeg oma aed kriitilise pilguga üle käia ning anda aus hinnang erinevates aianurkades valitsevale päikeseküllusele või -puudusele. Võib juhtuda, et tegelikkusel ja ettekujutlusel on ootamatult suur vahe.
Aiandites ning aianduskeskustes ringi käies ja sealseid lopsaksid pojenge ning kõrgeid tokkroose vaadates, kipuvad aiaomanikud endale pahatihti segadusehoos ette kujutama, et need ilusad päikeselembesed lilled saavad kindlasti ka koduaias kenasti hakkama. Lõvilõugade ja rooside juures olevad infosildikesed jagavat teavet taimedele sobivate kasvutingimuste kohta ning nii mõnigi õite lummusesse langenud aiaomanik unustab täiesti ära, millised tingimused tema aias tegelikult valitsevad.
Niimoodi aiandis või poes seistes suudetakse endale silme ette manada varahommikune või varaõhtune aed, mis tundub kujutluspildis imeliselt valgusküllane.
See sarnaneb pisut riidepoes imearmsa väikese täpilise seeliku vaatamisega – unelmais on küll tegu ideaalse suurusega, ent peegelpilt räägib pisut teist keelt. Tegu on soovmõtlemisega ning aeg on end sellest lahti rebida ja päikesevalguse hulka realistlikumalt hinnata.
Päikesekaardi visandamiseks on vaja terve päev aias veeta. Ei tundu ju ülemäära keeruline või ebameeldiv? Soovi korral võib päevase aja mõttes mitmeks osaks jaotada ning vaatlusperioodi kolme-nelja päeva peale jagada. Samas on päikesekaardi tegemine hea moodus aeg maha võtta ja terve päev aias värske õhu käes veeta.
Päeva lõpuks valmib aia kohta päikesevalguse hulka tähistav kaart, millelt on hea vaadata, mitu tundi päike ühes või teises aianurgas paistab. Päikesevalguse hindamiseks tuleb aeda tõepoolest tähelepanelikult jälgida, sest huupi pakkudes kiputakse unustama erinevaid olulisi tegureid, mis päikese-varju suhet oluliselt mõjutada võivad (näiteks terveks päevaks pesunöörile riputatud linad).
Kõigepealt tuleb paberitükile visandada aiaplaan. Olenevalt aiast, on see üsna kerge ülesanne. Seejuures ei tohi unustada erinevaid varju heitvaid elemente ning muid tegureid nagu märjemaid ja kuivemaid alasid. Näiteks tuleks aiaplaanile teha märge aia äärest jooksva oja kohta. Kui naabri koer armastab vahest tagaaias asuvas peenras ringi mütata, tuleks seegi üles märkida – ilmselt ei ole tegu kõige parema kohaga õrnade rooside istutamiseks.
Nüüd on aeg päikest jälgima asuda. Aiaplaanile/päikesekaardile tuleb päikesevalguse liikumise ja paistmise kohta iga poole tunni tagant märge teha. Kui päikesekiired ulatuvad aia kõige valgusküllasemasse nurgakesse juba kell 6.30, siis tuleb see kaardile üles kirjutada ning tõmmata juurde päikesevalguse ulatust tähistav joon. Kell 7 on aeg tõmmata järgmine joon ja nii edasi iga 30 minuti tagant.
Lõpuks saab esialgse aiaplaani alusel joonistada nii-öelda puhtandi, kus on täpselt kirjas, mitu tundi päikest ühes või teises kohas paistab. Näiteks võib välja tulla, et hommikul kell 6.30 päikesevalgusega üle ujutatud aianurk jääb kell 10.30 uuesti varju ning sina istutatud taimed saavad vaid neli tundi päikesepaistet nautida.
Teatud kõrvalised tegurid, mis aeda pääseva päikesevalguse hulka mõjutavad on ajas muutuvad. Näiteks pakuvad puude lehed suve lõpus märksa enam varju kui kevadel pungade moodustamise aegu. Olenevalt aastaajast käib päike kas kõrgemalt või madalamalt ning seega muutub ka aeda jõudva päikesevalguse hulk.
Seda kõike saab aga enda kasuks keerata. Nii näiteks võib varakevadised lillesibulad istutada just selle koha peale, mis saab kevade alguses palju päikest, aga jääb suvel rohkem varju.
Peenarde paigutust planeerides tuleb arvestada mitmete erinevate teguritega: päikesevalguse hulk, taime õitsemisaeg ja kõrgus, samuti õite värvus. Ühtlasi tasub mõelda, mis kellaaegadel teatud taimedel õied avanevad. Kombinatsioon hommikuti avanevatest lehtertappudest, pärastlõunati õitsevatest imelilledest ning õhtuti silmailu pakkuvatest jasmiinipõõsastest hoiab aia koidust ehani õitsemas.
Vähene päikesevalgus ei ole veel põhjus varjulisemate aianurkade unarusse jätmiseks. Küllaga leidub neidki taimi, mis just seesugust kasvukeskkonda eelistavad.
Kui aia täpne päikesekaart on paika pandud, võib uuesti hakata unistama sellest armsast täpilisest seelikust, mis suvisele aiapeole nii hästi passiks. Võib-olla polekski suurema numbri soetamine nii hirmus?