Vesivärve on ühel või teisel moel kasutanud paljud erinevad ühiskonnad üle terve maakera. Praegusel kujul tuttavad vesivärvid ehk akvarellvärvid on edasiarendus 19. sajandi Euroopa kunstnike kasutatud akvarellvärvidest. Nad kasutasid värvpigmendi ja kummiaraabiku segu, et märkida üles tulevaste maalide visandeid. Huvi korral saab igaüks kodus ise endale vesivärve segada.
Esmalt tuleb aga varuda järgmised materjalid.
- pigmenti (pulbri kujul)
- kummiaraabikut (vedelal kujul)
- glütseriini
- mett
- tolmumaski
- tühje purke, kausse või tuube värvi hoiustamiseks.
- klaasist paletti ja kollersegistit või nuga värvi segamiseks
Pigmente ja kummiaraabikut võib leida hästivarustatud kunstitarvete poest, glütseriini tasub aga apteegist otsida.
Emalt tuleb kokku segada üks osa mett võrdses osas veega. Seejärel tuleb sinna lisada sama palju glütseriini ning kombineerida üks osa mee-vee-glütseriini segu kolme osa kummiaraabikuga. Selle viimase tulemusena tekib sideaine, mis aitab vesivärve siduda.
Järgmise asjana tuleb teha vastavad ettevalmistused, et segada kokku pigment ja sideaine – kuiva pigmendiga tegeledes tuleks alati tolmumaski kanda. Pigmendiosakesi ei tohi mingil juhul sisse hingata. Värvi jaoks tuleb paletile paar teelusikatäit pigmendipulbrit tõsta ning hakata sinna siis vähehaaval sideainet lisama. Seejuures tuleb värvi lakkamatult segada, et tulemus jääks võimalikult ühtlane. Täpne konsistents oleneb igaühe enda eelistustest. Isetehtud vesivärve võib säilitada tuubides või purgikestes. Samas võib värvi ka väikeste lauanõude või kausside sisse tõsta, et see parajalt kõvaks läheks – märja pintsli alla muutub värv kohe jälle pehmeks. Kogemuste kasvades võib koguste ja vahekordadega julgelt katsetada, et leida endale kõige meelepäraseim lahendus.
