Meeskondlike spordialadega (näiteks jalgpall) tegevate laste peale mõeldes kerkivad silme ette mõned stereotüüpsed kujutluspildid – treeneri laps, kes saab alati tipuründaja kohal mängida, väljaku ääres targutavad ja kommenteerivad lapsevanemad, alatised varumehed, kes vahest viimastel mänguminutitel väljakule vahetatakse, kui võit või kaotus on juba kindel. Kõik taolised stereotüübid pole sugugi alusetud ning lapsevanema rolli ja spordiga tegelevate laste üle mõtlemine tõstatab nii mõnegi huvitava küsimuse. Näiteks: kas olulisem on kõigile lastele võrdselt mänguaega anda või panustada võidumeeskonnale, kus vaid parimad mängijad regulaarselt mänguaega saavad?
Mõistuse hääl ütleb, et laste oskused paranevad üksnes harjutades ehk mängides. Tegu on üllatavalt tuliseid vaidlusi tekitava teemaga. Üks osapool on seisukohal, et kõik lapsed peaksid võrdselt mänguaega saama, et oma oskusi lisaks trennile ka mängusituatsioonist saadud kogemuste abil parandada. Ühtlasi on võrdne mänguaeg oluline laste enesehinnangu toetamiseks. Kas võib olla midagi kurvemat kui üks väike poiss, kes teab väga hästi, et on meeskonna halvim mängija ning istub suurema osa mängust pingi otsa peal, närveerides selle üle, kas ja millal ta keskväljale võidakse vahetada. Kuidas saab üldse midagi juurde õppida, kui ta ainult vahest harva lõpuminutiteks vahetusmehena platsile lastakse? Kas ta üldse saabki palli puutuda?
Teine osapool on oma võidumeeskonna lähenemist pooldava seisukoha osas niisama kindlameelne. Võistlusmoment on spordis kesksel kohal ja seda isegi meeskonnasiseselt. Lapsed võitlevad paremate positsioonide nimel täpselt samamoodi, nagu nad võitlevad iseendaga oma mänguoskuste parandamiseks. On igati loomulik, et noores eas tiitleid võitvate andekate noorsportlaste vanemad soovivad, et nende lapsed oma oskusi võidu nimel kasutada saaksid. Ja võib-olla väärivadki rohkem harjutavad ning paremini mängivad lapsed võitu enam – just võit on see, milles sport (ja mängimine) paljude laste ning lapsevanemate jaoks seisneb.
See ei pruugi küll kõige kaastundlikum seisukoht olla, aga see ei tähenda, et see vale oleks. Algkoosseisus eduseisu välja võidelnud lastele võib vähem osavate vahetusmeeste unelemine ning passiivsus vägagi heidutavalt mõjuda ja nii võivad nad kogu spordialas pettuda.
Paljud lapsevanemad, eriti need, kes ei ole veel laste spordimaailmaga vahetult kokku puutunud, tahaksid siinkohal ilmselt öelda, et mäng on ju mäng – miks ei võiks lapsed mängida täpselt sel tasemel, nagu nende oskused lubavad. Aga laste endi ning ning nende vanemate jaoks on tegu millegi palju enamaga. See moodustab suure osa nende elust ja on oluline mitmel erineval tasandil ning erinevatel põhjustel. Tegu on ikkagi valdkonnaga, kus isegi koolieelikute vanemad teevad sageli kõik endast sõltuva, et parimad väikesed sportlased välja sõeluda ja võidumeeskond kokku panna. Vaidlus niisama mängimise ning võitmise nimel pingutamise üle ei pruugi kunagi ühest lahendus saada, vaid jääb alatiseks erinevate arvamuste tandriks.
Vanematel tuleb ära otsustada, kummale poole nad kalduvad ja kuidas nad oma väärtusi kindlustada saaksid. Üks võimalus on konsulteerida spordiklubi või huviringi juhendajatega. Suuremate klubide puhul on targem pöörduda otse administratiivse poole eest vastutava inimese poole. Kes usub, et kõik lapsed peaksid matši ajal võrdselt mänguaega saama, võib paluda, et tema laps paigutataks sarnaseid põhimõtteid austava treeneri juurde. Iga spordiala puhul on alati erineva lähenemisega juhendajad. Kindluse mõttes on soovitatav mõnd trenni või mängu vaatamas käia, et konkreetse treeneri juhendamisstiili näha.
Kui laps aga juba käib mõnes trennis, siis tuleks temaga kindlasti rääkida ning uurida, kuidas ta oma juhendajasse ja mängusituatsioonidesse suhtub. Kui ta on seda tüüpi mängija, keda matšides vaid viimasteks minutiteks väljakule lastakse, tuleb last julgustada ning leida aega lisatrenni jaoks. Soovitatav on lapse muid häid oskusi rõhutada ja tuletada talle meelde, et tegu on üksnes mänguga, mille jaoks tuleb trenni teha ning harjutada. Kui tegu on aga oma spordikooli tähtmängijaga, tuleb aidata teda õppida vähem osavaid meeskonnakaaslasi julgustama. Ehk võiks temagi koos vähemandekatega pisut lisatrenni teha ning oma juhendamisoskusi arendada. Meeskonnaaladel andekatele lastele tuleb meelde tuletada, et ehkki nad on osavad ja kiitust väärt, on nad siiski osa meeskonnast ning vajavad mängimiseks tervet meeskonda nii nagu ülejäänud meeskond vajab neid.
Sport paneb täiskasvanuid pahatihti käituma nagu lapsed. Parim nõuanne lapsevanematele on ehk see, et nad on ikkagi täiskasvanud, kelle ülesanne on lastele heaks eeskujuks olla, õpetada neile häid kombeid ning süstida neisse turvatunnet. Lõppude lõpuks saab iga laps kord täiskasvanuks.
