Koera haukumise taga on hoiatavad instinktid ning koeraomaniku huvides ei ole kohe kindlasti igasugune haukumine ära keelata. Kui haugatusele järgneb peremehe reaktsioon (ehk hoiatusest on teada saadud), peaks koer aru saama, et tema ülesanne on täidetud. Koera vaigistamiseks võiks kasutada fraase nagu „Tubli koer“ või „Hästi“ või anda koerale käsklus „Tasa“ ja teda turjale patsutada. Sel moel on koerale selge, et tema töö on tehtud ning on aeg jälle vaikselt olla.
Äikesetormi aegset hüsteerilist haukumist saab vaigistada koera tähelepanu kõrvalejuhtimise, temaga koos olemise ja julgustamise abil. Raskematel juhtudel saab abi loomaarsti käest soetatud rahustitest. Kui koer hakkab haukuma tundmatute esemete peale, tuleb talle lihtsalt näidata, et need ei kujuta endast ohtu ning koer jääb vait.
Igavusest ja tähelepanuvajadusest tingitud haukumise vastu on kõige parem kasutada ennetavaid meetodeid. Kui koer saab omanikult piisavalt tähelepanu ning temaga tegeletakse, on märksa kergem nõuda, et ta ülejäänud aja vaikselt oleks. Enesedistsipliini nõudev ja nii vaimset kui füüsilist tegevust pakkuv kuulekuskoolitus aitab samuti kaasa liigse haukumise vaigistamisele.
Kui koer hakkab omapäi jäädes kiunuma, haukuma või ulguma, tuleb selle probleemiga kindlasti tegeleda. Kutsikate puhul on see kergem kui täiskasvanud koertega, aga nii või teisiti piisab üksinda jäädes haukuma hakkavate koerade käitumise parandamiseks enamasti ühest pärastlõunast või õhtupoolikust. Tuleb vaid kannatust varuda ja oma näitlemisoskusi lihvida.
Asja mõte seisneb selles, et koeraomanik teeskleb, et läheb kodust ära ning ütleb seejuures koerale „Valva kodu, ma tulen varsti tagasi“. Niipea kui koer hakkab pärast ukse sulgemist haukuma või ulguma, tuleb kiiresti jälle tuppa astuda ja öelda „Paha koer“ või „Ei“. Mõnel juhul piisab koerale vaid ühest taolisest episoodist, et aru saada – peremehele ei meeldi niisama haukumine.
Kui koer on peremehe pahameeles veendunud ning näitab üles kahetsust, võib talle andeks anda ja sama lahkumisrutiini uuesti proovida. Pisut kannatust ning pöidlad pihku – kui koer esimese viie kuni kümne minuti jooksul ei haugu, võib peaaegu kindel olla, et õppetunnist on kasu olnud. Vastasel juhul tuleb sama stsenaariumi uuesti üle korrata kuniks koer asjast lõpuks aru saab.
Õppetunni viimaseks astmeks on see, kui peremees saab pärast mõningast ukse taga ootamist ise uuesti tuppa astuda, koera tervitada ning teda vaikselt olemise eest kiita. Preemiaks võib koera näiteks jalutuskäigule viia või talle pisut maiust anda. Järgmisel päeval võib koera uuesti proovile panna ja ta lühikeseks perioodiks üksinda koju jätta. Suure tõenäosusega saab ta sellega edukalt hakkama.
Kui koeraga enne piisavalt tegeleda, temaga väljas käia, jätta talle koju mõni mänguasi ning piisavalt vett ja toitu, ei hakka ta tulevikus ka terveks õhtuks üksi jäädes ilma veenva põhjuseta mitte kunagi haukuma või ulguma.
Üks lihtne nipp, kuidas jällenägemise rõõmust niutsuma ning haukuma hakkavat koera keset ööd vaigistada, on talle mõni kont või lemmikmänguasi hambusse anda. Samal ajal millegi suus hoidmine ja haukumine lihtsalt ei käi kokku. Koer võib küll heameelest kurisema hakata, aga see ei ole nii vali, et võiks naabreid segada.
