Roosteplekid autol ja nende eemaldamine

12245

Roosteplekid võivad päevakorda kerkida mitmesugustel põhjustel. Sageli soovitakse neist vabaneda enne auto mahamüümist, sest nähtaval kohal olev rooste alandab kõvasti auto väärtust. Iga autoomanik tahab ju ringi sõita pigem terve autoga ja mitte laguneva roostehunnikuga.

Pindmised roosteplekid, mis on alguse saanud värvikihti tekkinud kriimust või hoopis mõlkis koha peal olevast värvikahjustustest, saab tegelikult paari sammuga kõrvaldada. Ka vanad autod võivad olla terve ja puhta kerega.

Ettevalmistused

Nagu muude koduste värvitöödega, mida aeg-ajalt ikka ette tuleb, on ka roosteplekkide eemaldamise juures esimeseks sammuks parandamist vajava pinna ettevalmistamine. Autokere puhul on korralikul ettevalmistusel tegelikult kaks põhjust. Ettevalmistatud metallpinnale jääb värv paremini peale ning samas võimaldab see kahjustada saanud ala kosmeetiliselt viimistleda, nii et kaovad ebatasasused ja defektid.

Kõige parem on autokere töödelda lihvmasinaga. Sileda pinna loomiseks võiks alustuseks kasutada liivapaberi ketast karedusega 150. Koht, kus värv on maha tulnud, peaks auto pinnal selgelt näha olema. Lihvimise eesmärgiks on see ala võimalikult tasaseks teha, nii et sõrmega tõmmates ei oleks aru saada, kus on värv ja kus ei ole. Õigupoolest võiks seda katsetada kinnisilmi. Lihvides tuleb püüda võimalikult suur osa roostest maha saada, aga samas ei maksa heituda, kui see esimese hooga kohe ära ei tule. Lõpliku lahenduse tagab järgmine samm.

Roostelaigu ümbruse töötlemiseks sobib küll liivapaber (karedusega 150), aga rooste enda lihvimiseks on parem kasutada metallpindadele mõeldud lihvketast. Selle tööriistaga tuleb siiski ettevaatlik olla, sest kerge on hoogu minna. See lihvib kiiresti ja palju korraga, nii et targem on asja rahulikult võtta. Tegu on olulise sammuga, sest lisaks allesjäänud rooste eemaldamisele silub lihvketas ka rooste tekitatud süvendeid ja kriime.

Kui võimalikult suur osa roostet on eemaldatud (ilma kere kahjustamata), on aeg kogu ala käsitsi liivapaberiga üle käia. Soovitatav on kasutada liivapaberit karedusega 150. Käsitsi lihvimine aitab lahti saada veel viimastest roostejälgedest (kui neid peaks olema) ja viimistleb üleminekut värvitud alalt värvimata alale. Siin ei maksa kiirustada, sest just see viimane lihv määrab kogu eelneva töö kvaliteedi.

Kui auto kerel on väiksem mõlk või rooste tekitatud süvend, siis ei saa neid tasa lihvida, ilma et kere ise kahjustada ei saaks. Sellisel juhul on igasugu ebatasasuste täitmiseks targem pahtlit kasutada. Sobivaid tooteid müüakse igas suuremas autokaupade poes. Kasutamisel tuleb alati järgida pakendil olevaid juhiseid. Nagu ettevalmistustööde puhul on ka pahtli pealekandmisel ja lihvimisel kõige olulisem lõppviimistlus – kõik üleminekud peavad olema võimalikult sujuvad.

Aluskrunt ja värvimine

Pärast pinna ettevalmistamist, on aeg hakata aluskrunti peale kandma. Kõrvaliste kohtade katmiseks on soovitatav kasutada maalriteipi. Seda leiab nii ehituspoodidest kui kirjatarvete kauplustest ning see ei jäta hiljem autole liimijälgi. Alustada tuleb kvaliteetse aluskrundi pealekandmisest. Ühe paksema kihi asemel tuleb peale kanda mitu õhukest krundikihti. Värv püsib samuti paremini peal, kui see on kihiti peale kantud. Aluskrunti tuleb panna kolm kihti, kümneminutiliste vahedega. Pärast kolmanda krundikihi lisamist tuleb töö mõneks ajaks pooleli jätta ja lasta aluskrundil öö läbi kõveneda.

Kui krunt on ära kuivanud, tuleb kogu ala liivapaberiga üle käia (karedus 150). Eesmärgiks pole mitte värvi eemaldamine, vaid võimalikult sileda ning ühtlase pinna loomine. Kõik tolm ja väikesed osakesed, mis kuivades välja võisid tulla, tuleb hoolega maha pühkida.

Sarnaselt krundile, kantakse ka värvi peale hästi õhukeste kihtidena. Enamasti piisab kolmest värvikihist, aga mõnel puhul loovad neli või rohkem kihti terviklikuma ja sügavama mulje. Täpselt õiges toonis värvi võiks panna rohkem kui kolm kihti. Sedasi sulandub parandatud koht ülejäänud kerega paremini kokku. Kui tegu ei ole päris 100% sama värviga, mis originaal, võiks piirduda vähemate kihtidega. Pole ju vaja, et üle värvitud koht liigselt silma torkaks. Värvikihtidel nagu aluskrundilgi tuleb enne järgmise kihi pealekandmist mõnda aega kuivada lasta (soovitatavalt kaks tundi). Õige ooteaja leidmiseks tasub lugeda värvipakil olevaid juhtnööre.

Kui viimane värvikiht on öö läbi kuivada saanud, tuleb auto võimalikult ühtlase tulemuse saamiseks veel üle pesta ja poleerida. Sellega ongi kogu töö tehtud. Rooste on eemaldatud ja kerele tekitatud kahju silutud. Eeldusel, et selleks tööks ei pea eraldi lihvketast ostma hakkama, ei lähe kogu ettevõtmine ka kuigi palju maksma.