Raviomadustega kummel

3090

Ükski maitse- ja ravimtaimede nimekiri poleks täielik ilma kummelita. Tegu on pika ning kireva ajalooga taimega, mida mainitakse lausa muinas- ja rahvajuttudes. Ehkki suurem osa inimesi on kummelist mõndagi kuulnud, ei teata kuigi sageli, et tegelikult kasutatakse kummeli pähe kahte erinevat taime. Kõnealused taimed kuuluvad mõlemad korvõieliste hulka ning sarnanevad nii välimuselt kui kasutusvõimaluste poolest. Muus osas aga on tegu kahe täiesti erineva taimega. Teekummel on üheaastane taim, mis kasvab 60-90 sentimeetri kõrguseks. Vääris-vaipkakar (vahest ka Rooma kummel) on aga mitmeaastane rohttaim, mis ei kasva nii kõrgeks, aga lõhnab märksa tugevamalt kui teekummel. Järgnevalt tulevad vaatluse alla nii kummeli ajalugu kui kasutusvõimalused maitse- ja ravimtaimena. Samuti jagame õpetust kummeli kasvatamise, korjamise ning säilitamise osas.

628

Kummeli ajalugu

Sajandeid on usutud, et kummelil on tugevad raviomadused. Kummeli omadus Vana-Egiptuses sageli esinevaid palavikuhooge ning malaariat alla suruda pani egiptlasi kummelit oma jumalustega seostama. Rooma õpetlane Plinius Vanem soovitas peavalude, põie- ja neeruhädade ning samuti maksaprobleemide korral teha kummelivanne ja kuumi mähiseid. Kummeli kohta ei teata aga kuigi sageli, et tegelikult leidub kahte sorti nii-öelda ravikummelit. Mehhikos ning Edela-Ameerikas tuntakse ja kasutatakse nii vääris-vaipkakart kui teekummelit. Seda antakse näiteks koolikute all kannatavatele väikelastele. Samuti usutakse, et vääris-vaipkakar on kasulik valuliku menstruatsiooni korral ning aitab kutsuda esile sünnitust. Euroopast jõudsid mõlemad taimed koos kolonistidega ka Ameerika Ühendriikidesse.

Euroopas kasutatakse enam teekummelit, mis on siin tuntud oma põletikuvastase ja krampe vaigistava toime poolest. Samuti kasutatakse seda maohaavandite, gastriidi, puhituse ning muude maoprobleemide korral. Poodidest võib leida nahaprobleemide ja põletike ravimiseks mõeldud kummelit sisaldavaid salve ja kreeme. Hingamisteede põletike ning bronhiidi ravimisel tehakse sageli teekummeliga auruvanne.

Kuivatatud teekummeli õitest tehakse teed. Samuti lisatakse neid mõningate taimsete õllede koostisse. Teekummelist valmistatud teel on rahustav toime ning seepärast juuakse seda sageli õhtuti. Kummelipreparaate tarvitatakse seespidiselt ka erguti ja toonikuna, samuti rögaerituse suurendamiseks. Kummelitee sisaldab eeterlikus õlis leiduvaid ühendeid vaid kümne protsendi ning flavonoide 30 protsendi ulatuses. Saksamaal on komme kummelit kange alkoholiga segada (50 mahuprotsenti), et selle toimeained paremini mõjule pääseksid. Alkohol reageerib kummelis leiduvate eeterlike õlidega ning kokkusegatud toonikul on seeläbi märksa tugevamad raviomadused kui puhtal kummelil.

Kummel maitsetaimena

Kummelit tuntakse küll eelkõige ravimtaimena, aga seda saab kasutada ka toidutegemise juures. Värskelt tükeldatud kummelilehti segatakse hapukoore või võiga ning tulemuseks on suurepärane lisand ahjukartulitele. Hispaanlased kasutavad kuivatatud kummeliõisi šerri valmistamise juures. Loomulikult valmistatakse kummelit erinevaid teesid (nii värskendavaid kui toniseerivaid) – iseäranis maitsva joogi saab külma kummelitee segamisel puuviljamahlaga. Värsked kummeliõied sobivad aga salatite kaunistamiseks. Lisaks võib kummeliga maitsestada valgeid kastmeid, hapukoort ja maitsevõideid. Kummel kuulub Benedictine likööri koostisainete hulka ning seda kasutatakse veel mitmete šerride ja vermutite valmistamse juures.

629

Kummeli kasvatamine

Vääris-vaipkakar on madalakasvuline mitmeaastane rohttaim, mis kasvab kuni 22-23 sentimeetri kõrguseks. Teekummel on aga üheaastane taim ning kasvab 60-90 sentimeetri kõrguseks. Välimuselt on tegu vägagi sarnaste taimedega. Nende sulgi meenutavad lehed paiknevad vahelduvalt ja on kaetud valgete pehmete udemetega. Mõlemad taimed õitsevad hiliskevadest hilissuveni. Õied on mõlemal juhul välimuselt nagu valgeid karikakrad või härjasilmad ning levitavad värsket, õunu meenutavat aroomi. Vääris-vaipkakar lõhnab siiski tugevamalt kui teekummel.

Parim moodus vääris-vaipkakra paljundamiseks on võtta olemasolevalt taimelt pistikud. Tahtmise korral võib vääris-vaipkakraid ka seemnest kasvatada. Seemned on aga väga pisikesed ja kui nendega ettevaatamatult ringi käia, ei lähe need idanema. Seemneid tuleks külvata kevadel pärast viimaseid öökülmasid. Kultuurtaimena kasvatavad vääris-vaipkakra sordid on täidisõielised. Peenardes eelistataksegi enamasti just seda tüüpi õitega taimi, mitte looduses esinevat lihtõielist vääris-vaipkakart. Vääris-vaipkakar eelistab kerget ja kuiva pinnast, mille pH tase jääks 7.0 juurde. Kasvukoht olgu pigem päikeseline, aga taimed saavad hakkama ka poolvarjus.

Üheaastast teekummelit võib külvata nii sügisel kui kevadel. Üldjuhul soovitatakse seda teha pigem sügisel, kuna talvine külmumine ning sulamine muudab seemned elujõulisemaks. Kui teekummel on edukalt kasvama hakanud, külvab ta end kasvuhooaja lõppedes ise uuesti (eeldusel, et kõiki õisi ära ei korjata).

Korjamine ja säilitamine

Tee valmistamiseks tuleks mõlema taime õisi korjata siis, kui kroonlehed hakkavad vaikselt alla vajuma. Õied tuleb veega üle loputada, kuivaks tupsutada ning kuivamisresti peale asetada. Täielikult ära kuivanud õied tuleb panna õhukindlalt suletavasse anumasse ja säilitada pimedas.

630

Kummelit kasutatakse enamasti just teede valmistamiseks ning tänu sellele on kummelitopsil köögis oma kindel koht. Tee valmistamiseks tuleb võtta supilusikas kuivatatud õisi ja jätta need umbes viieks minutiks keemiseni kuumutatud vee sisse. Seejärel võib maitse jaoks lisada suhkrut, sidrunit või piima.

Miks mitte proovida teekummelit sel sügisel aianurka külvata või kevadel vääris-vaipkakrale sobiv kasvukoht leida? Lisaks mõnusale aroomile, mida aias õitsev kummel levitab, saab mõlemast taimest valmistada maitsvat ja rahustavat teed.