Mis kasu on isiklikust aedviljapeenrast?

2569
Aedviljapeenar

Isikliku aed- ja juurviljapeenra rajamisel on mitmeid kasulikke külgi. Esiteks muidugi kõige ilmselgem kasu – lademetes värskeid ja toitainerikkaid aedvilju. Samas aga ei piirdu kasu üksnes lõpptulemusena valmiva saagiga. Järgnevalt mõned head põhjused, miks koduse aedviljapeenra rajamine kaalub tervislikkuse mõttes üles isegi turult värskete mahetoodete ostmise.[sociallocker]

Aias toimetamine on etem kui mis tahes spordiklubi liikmekaart

Aiatöö on väga füüsilise loomuga. Igaüks, kes on pidanud aias voolikutega vehkima, potte ümber tõstma, ämbritega vett tassima ja muu säärasega tegelema teab väga hästi, et kõik see kokku meenutab vägagi spordiklubides ning jõusaalides tehtavat jõutreeningut. Peenarde hooldamise boonuseks on seejuures aga värske õhk ja päikesepaiste. Olgu tegu siis neljakäpukil rohimise või raskete mullakottide hiivamisega – aias toimetamine tagab korraliku treeningsessiooni, mis kombineerib nii kardiotreeningu kui jooga.

Oma aiast pärinevale toortoidule ei saa miski vastu

Juur- ja aedviljade maitse ning vitamiinisisaldus hakkab vähenema juba saagi koristamise hetkest. Oma aiast vahetult enne söömist korjatud aedviljad on aga võimalikult värsked ning nendest saadav maitseelamus võib positiivselt üllatada ka kõige suuremaid taimetoidu skeptikuid. Valdav enamus omakasvatatud aedvilju maitseb kordades paremini kui poekraam. Iseäranis maitsvad on näiteks värskelt korjatud suhkruherned. Asjatundjad küll enamasti ei soovita väikese aiamaa peal herneste kasvatamisega vaeva näha, aga sellegipoolest tasub pisut ruumi leida ka mõne herneväädi jaoks. Kel ruumist puudust ei tule, võib maiustamiseks lausa paarikümnemeetrise hernepeenra sisse seada. Kui asi puudutab lihtsaid toidunaudinguid, siis on raske leida rahuldustpakkuvamat tunnet, kui suvehommikul peotäie mahlaste suhkruherneste põske pistmine.

Toored redised

 Oma aias võib kasvatada mida iganes

Tavalise inimese toidusedel kipub sõltuma kohalike poodide kaubavalikust. Oma aedviljaaias võib aga igaüks kasvatada erinevaid vilju ja sorte, mille värvid ja maitseomadused mitmekesistavad menüüd. Näiteks põlistomatite hulgas on nii sügavlillakaid kui kuldkollaseid, ning isegi valgeid sorte. Niisamuti võib kasvatada näiteks maitseküllaseid lillakaid rooskapsaid, kuldse tooniga suhkruherneid või purpurseid ubasid. Isegi nii tavalisena tunduvate porgandite puhul on võimalus kasvatada eri värvi ja suurusega sorte. Toitumisspetsialistid ning teadlased kinnitavad ühest suust, et värvilised aedviljad sisaldavad ohtralt antioksüdante ja muid kasulikke aineid. Ainuke moodus need kõik oma toidulauale saada, ongi neid ise kasvatada.

Aed võimaldab oma rikkusi lähedastega jagada

Vana kõnekäändki ütleb, et anda on ikka alati parem kui saada ning miski ei tekita paremat tunnet kui toidu jagamine. Teistega oma oma aia saaduste jagamine pakub suurt rahuldust ja teistelgi on hea meel saada värsket ning tervislikku toidukraami. Olenevalt aia suurusest võib hilissuvine saagiküllus osutuda tõepoolest ülevoolavaks. Aga selle asemel, et kõik üleliigne hoolega sügavkülma või purkidesse panna, võiks osa sellest näiteks toidupanka viia. Miks mitte teha naabritele või suure perega tuttavatele aiasaadustest armas kingikorv või viia muist asju kas või töö juurde puhketuppa. Kausitäis päikesemaitselisi tomateid kaob kiireminigi kui rasvas küpsetatud sõõrikud. [/sociallocker]