Kümme õitsvat dekoratiivpõõsast suvisesse aeda

6260

Suvist õiteilu pakkuvad õitsvad põõsad lisavad aiale värvi ka siis, kui kevadel peenrasse pandud suvelilled on oma aja ära elanud. Õitsvaid põõsaid saab kasutada nii õiteküllaste saarekeste loomiseks kui hekitaimedena – kõik oleneb seatud sihist ja valitud taimedest. Kui võimalik, tasub eelistada juba kandakinnitanud põõsaid, mis siinses kliimas paremini vastu peavad. Selleks, et põõsas võimalikult külluslikuks kasvaks, tuleb nii istutamisel kui hooldamisel järgida ostes saadud juhiseid.


Väikeseõieline hobukastan (Aesculus parviflora)

Väikeseõielist hobukastanit kasutatakse palju maastikukujundamise juures, olgu eesmärgiks siis niisama vaba pinda katta või liigipõhiselt kujundustööd teha. Eriti tänuväärne on väikeseõieline hobukastan kaldapealsetele istutatuna. Taime lopsaka lehestiku seest kasvavad suvel kuni 30 sentimeetri pikkused valged õiekobarad. Sügisel omandab lehestik kollakas-oranži tooni. Tegu on haiguskindla taimega, mis kasvab hästi nii päikesepaistelise kui poolvarjulise koha peal. Eestis tegu pigem külmaõrna taimega.

Harilik iluviljak (Callicarpa bodinieri „Profusion“)

Iluviljak on äärmiselt elegantse välimusega ilupõõsas, mis ei vaja samas palju hoolt. Hilissuvel ilmuvad põõsale tihedalt roosasid õisi täis õiekobarikud ning sügisel asendavad neid omakorda kauni läikega lillakad marjad, mis võivad mõnel pool isegi terve talve vastu pidada (kui külm ja linnud neile liiga ei tee). Hariliku iluviljaku põõsaid on kerge kasvatada ning nende õied ja marjad tõmbavad ligi mitmesuguseid linde. Iluviljak õitseb ning moodustab viljad sama aasta võrsetel, niisiis tuleb see taim igal kevadel maani tagasi lõigata. Istutuskohaks sobib nii päikesepaisteline kui poolvarjuline plats. Põõsad võivad kasvada kuni kolme meetri kõrguseks ja pea kahe meetri laiuseks. Eestis vajab talveks enamasti katmist.

Lepalehine kletra (Clethra alnifolia)

Kletra ei vaja samuti mingit erilist hoolt ja see võiks kuuluda igasse aeda. Tegu on looduslikult Ameerikas kasvava taimega, mis pakub midagi igaühele. Lepalehisel kletral on magusalt lõhnavad roosad, valged või roosikarva õied ning põõsas ise on haigus- ja kahjurikindel. Seda võib kasutada nii efektse värvilaiguga kaetud aianurga loomiseks kui majaesise ääristamiseks. Kletra eelistab kergelt happelist pinnast ja palju päikesepaistet. Samas saab põõsas hakkama ka savises mullas ning varjulises kasvukohas. Lepalehine kletra õitseb hilissuvel/varasügisel ning kasvab 1,2 -1,8 meetri kõrguseks. See dekoratiivpõõsas on üsna külmakindel.

365

 

Suurelehine hortensia (Hydrangea macrophylla)

Suurelehine hortensia on pärit Jaapani aladelt ja praeguseks on sellest saanud paljudes aedades levinud taim, mida on kerge kasvatada. Suuri nahkjaid lehti ning külluslikke õiekobaraid täis põõsad pakuvad südasuvel tõelist vaatemängu. Hortensiad, alates varajase õitsemisega sordist „Forever Pink“ kuni hortensia kohta võrdlemisi külmakindla „Endless Summer“’-iga õitsevad kogu suve. Hortensiad kasvavad kõige paremini happelises, niiskes, saviliivases mullas ja siis ehivad põõsast sügavsinised õied. Teisalt saavad nad hakkama ka aluselises mullas, aga sellisel juhul jäävad õied pigem roosakad. Valged õied püsivad valged olenemata mulla pH tasemest. Valikust leiab imeilusaid uuemaid sorte nagu erksa kollakasrohelise lehestikuga „Lemon Daddy“ ja suvel kuldset ning sügisel sügavpunast tooni lehestikuga „Little Honey“. Erinevad sordid kasvavad eri kõrgusteks, aga olemas on nii väiksemate aedade jaoks mõeldud põõsad (ei kasva üle meetri) ja suurte aedade jaoks mõeldud pea kahemeetrised hortensiad. Haigused neid enamasti ei kimbuta. Eesti kliimas tuleks valida päikeseküllane kasvukoht, aga lõunapool võib hortensia ka poolvarju istutada. Suurelehine hortensia on üsna külmakindel, aga vajab talveks siiski igaks juhuks katmist.

Tammelehine hortensia (Hydrangea quercifolia – „Snow Queen“)

Tammelehisel hortensial on tumerohelised nahkjad lehed ja suured, 30-45 sentimeetri pikkused valgeid õisi täis pikitud pöörisõisikud, mis asuvad põõsast ehtima just siis, kui muud suvelilled närbuma hakkavad. Tammelehine hortensia võib kasvada kuni kolme meetri kõrguseks. Üldjuhul ei kimbuta seda ei kahjurid ega taimehaigused. Põõsas kasvab edukalt nii päikeselise kui varjulise koha peal. Sügisel värvub põõsa lehestik veinipunaseks. Pärast lehtede mahaheitmist pakuvad puitunud varred ja oksadele kinnituvad õisikud ikka veel omamoodi silmailu. Väiksemasse aeda tasub muretseda mõni madalakasvulisem sort nagu „Pee wee“, mis kasvab pisut üle meetri kõrgeks ning jääb laiuselt alla meetri. Uhkema efekti jaoks võib aeda istutada mitu põõsast, aga sellisel juhul tuleb põõsaste vahele umbes 120 sentimeetrit ruumi jätta. Tammelehine hortensia vajab siinse kliima juures talveks katmist.

Jaapani kerria (Kerria Japonica)

Puudeküllase ja varjulise aia või maalapi jaoks on jaapani kerria kõige õigem valik. See väikesekasvuline puutaoline põõsas on väga vastupidav ning haiguskindel. Jaapani kerria kuldsed õied vallutavad põõsa juba varasuvel. Pärast seda õitseb põõsas hooti läbi terve suve ja värvub sügise hakul uuesti üleni kuldseks. Jaapani kerria on aeglasekasvuline põõsas, mis kogub vaid kuni pooleteise meetri jagu kõrgust. See-eest pakub kerria kogu kasvuperioodi vältel ohtralt silmailu. Soojemates piirkondades on tegu igihalja taimega, aga külmade talvede korral võiks põõsa siiski kinni katta.

Budleia (Buddleia)

Budleia põõsaid on nimetatud ka suve-sireliteks. Budleial on pika varre otsa kinnituvad, meelõhnalised kobarõisikud, mida on kena tuppa vaasi tuua ning mis meelitavad põõsaste juurde mesilasi, liblikaid ja linde. Igas aias võiks ilutseda vähemalt üks budleia põõsas, olgu selleks siis võrdlemisi külmakindel, kirju lehestiku ning maasikakarva õitega uuema aja sort „Strawberry Lemonade“ või populaarne „Black Knight“, mille 30 sentimeetri suurused sinkjasmustad õisikud täidavad aia ennastunustava aroomiga. Buddleia alternifolia nii-öelda leina sort „Fountain“ on ka siinsete tingimuste juures külmakindel ja tuleb toime maapinnast kõrgemal saadud külmakahjustustega. Alternigfolia puhkeb õide juba hiliskevadel, aga põõsast tuleb rippuva kuju säilitamiseks pärast õitsemist tagasi lõigata. Sort nimega „Peacock“ sobib kasvu poolest väiksemasse aeda. Tegelikult saab seda külluslikult õitsevat põõsakest isegi konteinerites kasvatada. Budleiasid ei kimbuta haigused ega kahjurid ning kuna igaüks võib leida endale meelepärase sordi, tasub kindlasti kaaluda budleia lisamist oma dekoratiivpõõsaste nimekirja. Talve saabudes tuleb põõsas maapinnani tagasi lõigata, et kevadel uut kasvu soodustada. Budleiad armastavad ohtralt päikest. Olenevalt sordist elavad budleiad Eesti talve enamasti üle, aga eriti krõbeda külmaga võivad ka hukka saada.

366

 

Sinine habeõis (Caryopteris)

Habeõis on väike ja tugevalt lõhnav heitlehine põõsas, mis sobib suurepäraselt madalakasvulise heki jaoks või metsa veerel asuva aia päikesepaistelisemasse nurgakesse. Sinise habeõie sortide hulka kuuluvad näiteks kirjute lehtedega „Summer Sorbet“, sügavsiniste õitega „Sunshine Blue“ ning isegi roosade õitega „Pink Chablis“. Kasvukohas tugevalt juurdunud sinine habeõis talub väga hästi kuumust ja veepuudust. See õitseb suvest sügiseni ning eelistab päikeselist või poolvarjulist asukohta. Habeõis kasvab edukalt mis tahes pinnases ja meelitab ligi palju liblikaid. See põõsas kasvab 60-90 sentimeetri kõrguseks ning alustab õitsemist pigem suve lõpupoole. Karmimad talved mõjuvad sinise habeõie põõsastele halvasti, nii et soovitatav on need külmade saabudes kergelt katta.

Harilik parukapuu (Cotinus coggygria – „Royal Purple“)

Sellele imeilusale, kiirekasvulisele ja haigustevabale põõsale pole vastast. Kevadel silmailu pakkuv veinipunane lehestik värvub suvel sügavlillaks ning sügisel omakorda tulekarva oranžiks. Kesksuvel puhkevad „Royal Purple“ parukapuul sulgja moega lillakad õied, mis varjavad põõsa lehestiku ja ehivad sel moel põõsast mitu nädalat. Harulik parukapuu väärib kahtlemata tähelepanu. Hingematva tulemuse jaoks tuleb parukapuu põõsaid istutada hulgakesi. Harilik parukapuu on kõikidest parukapuudest kõige haiguskindlam (ka jahukaste osas) ning eelistab kasvamiseks toitainevaest ja kruusast pinnast. Tegu on üsna külmakindla põõsaga, aga ettevaatust eriti krõbedate külmadega.

Patagoonia fuksia (Fuchsia magellanica)

Linnuarmastajad peaksid selle nime hoolega meelde jätma. Troopikas kasvavate fuksiate sugulane patagoonia fuksial õitseb suvel ning on terve õitsemise perioodi kaetud pisarakujuliste roosade, lillade ja valgete õitega. Tegu on väga dekoratiivsete taimedega, mis võivad kasvada kuni 180 sentimeetri kõrguseks. Soojema kliimaga piirkondades on see igihaljas taim, aga siinpool ajab see end pärast talve üleelamist lihtsalt igal kevadel uuesti maast välja. Patagoonia fuksia tõmbab ligi liblikaid ning linde. Õitsemiseks vajab patagoonia fuksia päikesepaistelist või poolvarjulist kasvukohta. Põõsaid on soovitatav multšida. Tegu on üsna külmakindla põõsaga, aga ettevaatust eriti krõbedate külmadega.

367

Õige hoolitsuse korral tasuvad õitsevad dekoratiivpõõsad nähtud vaeva kuhjaga ära ning nende iga-aastast värvidemängu võib nautida kevadest sügiseni.