Linna veevärk versus oma kaevu vesi – sel vastasseisul on kaunis pikk ajalugu. Ehkki omad toetajad on mõlema, võib tulla üllatusena, et tegelikult pole kumbki neist absoluutselt ohutu. Linna veevärgiga ühinenud inimestel võib olla petlik veendumus, et seeläbi on joogivee reostus täiesti välistatud. Tasub pisut lähemalt vaadata, mida see vesi, mis läbi torude voolab ja lõpuks laua peal klaasis seisab, õigupoolest sisaldab.
Paraku on tõsiasi, et mitmesuguste vees leiduvate bakterite hävitamiseks kasutatavad kemikaalid võivad teha rohkem kahju kui kasu. Ameerika keskkonnakaitseorganisatsiooni Environmental Working Group (EWG) poolt läbiviidud uuringust tuli välja, et 42 osariigis kraaniveest võetud proovides leidus 260 erinevat reostusainet, millest enam kui pooled olid nii-öelda reguleerimata. See tähendab, et rahvatervise valdkonnaga tegelevad ametiasutused pole nende ainete kohta veel ohutustandardeid kirja pannud.
EWG hinnangul olid reostusainete peamisteks allikateks linnakeskkonna pinnavee äravool ja põllumajandus- ning tööstusvaldkonna tegevus.
Linna vee keemiline koostis
Pikka aega on usutud, et kuna linna veevärki lisatakse selle puhastamiseks kloori ja fluoriidi, on seda täiesti ohutu juua. Kloori lisatakse veele bakterite tapmiseks ning fluoriidi eesmärk on aidata inimeste hambaid tervetena hoida.
1890ndatel kasutati kloori esmalt selleks, et haigusi nagu koolera ja tüüfus kontrolli all hoida. Kloor osutus tol ajal küll vägagi tõhusaks bakterite hävitajaks, aga kloori pikaajalise joomise (ehkki väikestes kogustes) mõjude kohta on väga vähe andmeid. Lõppude-lõpuks on tegu ju mürkainega. Kui kloor aga laguneva orgaanilise materjaliga nagu puulehed kokku puutub, on järgnev reaktsioon üsna ebameeldiv ja koor muutub ühenditerühmaks nimega trihalometaanid (THM). Kloroform on üks kõige tuntum THM ja kõik sellesse gruppi kuuluvad ühendid on ka kõige väiksemas koguses äärmiselt kantserogeensed.
1992. aastal avastas tuntud Kanada teadlane dr Hardy Limeback, et liiga sagedane kokkupuude fluoriidiga põhjustab 30-60% Kanada lastel fluoroosi. Seetõttu loobusid mitmedki Kanada linnad linna joogivette fluoriidi lisamisest. Kanada Hambaarstide Liit läks lausa nii kaugele, et vastunäidustas alla kolmeaastaste laste jaoks fluoriidi toidulisandite tarvitamise. Fluoriidi kahjulikud mõjud tulevad välja ka märksa väiksema koguse juures kui see, mis meie igapäevases joogivees sisaldub.
Veel üks kemikaal, mida suurte haldusüksuste veevärgis leida võib, on kloramiin. Kloramiini lisatakse vee puhastamiseks siis, kui kloori kogus on jõudnud kõrgeima lubatud tasemeni. Tegu on ühendiga, mis saadakse kloori ja ammoniaagi kombineerimisel ja see on kalade jaoks surmav.
Niisiis võib öelda, et enne linnatorudesse jõudmist on tegu sisuliselt bakteritevaba veega. Ent selle aja jooksul, kui vesi läbi linna veetorustiku ja konkreetsete majapidamiste veetorude voolab, kogub see teepeal igasugu baktereid. Desinfitseerivad kemikaalid aitavad ka torudes rändamise ajal bakterite hulka võrdlemisi madalal tasemel hoida, aga samal ajal muutub väiksemaks ka vees olevate ühendite võime bakterite vastu võidelda.
Kemikaalid kaevu- ja allikavees
Kaevuvesi pärineb maa-alustest allikatest, vihmaveest ja mujalt looduslikes allikatest. Paljud usuvad, et kaevuvesi on puhtam joogivee allikas, aga samas võib täiesti töötlemata kaevuvee joomine endast ka terviseriski kujutada.
Kaevudele võivad mõju avaldada nii mõnedki bakterite kasvu soodustavad tegurid nagu näiteks lagunev orgaaniline materjal, veevaru reostavad loomad, muruväetis, settekaevud. Kaevuvesi pole millegi poolest lollikindel. Lisaks peab ka kaevuvesi enne kraanist klaasi voolamist läbima veetorusid.
Kaevuvesi on kurikuulus oma kõrge lämmastiku, raua, väävli, tina ning kaltsiumi või magneesiumi tasemete poolest. Kaevuveest sõltuvatel majapidamistel on mõnesse veevärgi etappi sageli lisatud veetöötlus- ja veepehmendamisseade, mis eemaldab mitmed kemikaalid või vähendab nende hulka lubatud normideni. Kareda vee taga on kõrge kaltsiumi- või magneesiumitase. Veepehmendamisseade kasutab vee pehmendamiseks spetsiaalseid soolagraanuleid.
Vee filtreerimine
Kerkib küsimus: kuidas kindlustada koduse joogivee ohutus? Kas juua ainult pudelivett? See võib osutuda kalliks ja kohati üsna tülikaks. Kas osta segisti jaoks veefilter? Kui jah, siis milline? Kas söefilter sobib või peaks soetama hoopis pöördosmoos-filtri?
Järgnevalt väike ülevaade veefiltritest. Paraku kipuvad nad olema omamoodi nokk-kinni-ja-saba-lahti, saba- kinni ja nokk-lahti tüüpi:
- Söefiltrid saavad suurema osa reostusainete veest eemaldamisega suurepäraselt hakkama, jättes olulised mineraalained puutumata. Samas ei suuda nad lahti saada kahjulikest nitraatidest ja fluoriidist.
- Pöördosmoos-filtrid eemaldavad küll fluoriidi, aga ka kõik muu, kaasa arvatud olulised mineraalid. Ühtlasi kulub pöördosmoos-filtritel vähemalt neli, mõningatel juhtudel isegi kuni üheksa liitrit vett, et välja filtreerida üks liiter puhast joogivett.
Mõlemat tüüpi filtrite plussid ja miinused on ilmselged, aga valiku tegemist see kergemaks ei muuda. Nii mõnelgi juhul saavad määravaks rahalised võimalused.
Kuivõrd joogivee kõlbulikkuse eest vastutavad ettevõtted ei suuda alati vett vajaliku määral puhastada ja kaevuvesi on ootamatute mõjuride eest kaitsetu, jääb oma joogivee kvaliteedi filtri abil parandamine iga isiku enda kanda. Konkreetsed valikud sõltuvad juba individuaalsest maitsest. Igal juhul saab tarbitavate reostusainete hulk olema varasemast väiksem ja see ongi ju eesmärk.
