Selleks, et koera edukalt koolitada, peab koeraomanik olema karjajuht. Teisisõnu – koer peab tunnistama peremehe autoriteeti. Koeraomanik võib oma autoriteeti kehtestada ja hoida mitmesuguste harjutuste abil. Kõik koerad pole aga ühtmoodi kuuleka loomuga. Kuulekamate koerte peremehed ei pea oma autoriteedi kehtestamise pärast ülemäära muretsema (koera enesekindluse tõstmiseks tuleb mõnel juhul hoopis vastupidi käituda ja oma kamandavat hoiakut leebemaks lasta). Suurem osa koeri on rõõmuga kuulekad ning enamasti ei pea omanikud tegema muud, kui kiitma alandlikku käitumist ja kinnitama oma autoriteeti, kui koer üritab seda kahtluse alla seada (noorte koertega seda enamasti ikka juhtub). Üksikud koerad on siiski ka domineerivama iseloomuga ning püüavad peremehe autoriteeti pidevalt vaidlustada. Sellisel juhul ei jää koeraomanikul muud üle, kui oma positsiooni aktiivselt kehtestama asuda. Õnneks ei teki selleks enamasti vajadust.
Paljud koeraomanikud kipuvad noorte koerte üleenergilist ja kasvatamatut käitumist ekslikult domineerimispüüdlusteks pidama. Siinkohal võiks tõmmata paralleeli kaheaastase lapse käitumisega. Laps pigem kompab ning õpib talle seatud piiride kohta, mitte ei proovi vanemate võimu kahtluse alla seada. Kutsikad ja noored koerad teevad täpselt sedasama ning sellisel juhul tuleb nende käitumist lihtsalt kindlakäeliselt korrigeerida, mitte laskuda lahingusse karjajuhi positsiooni pärast – selleks pole tarvidust ja lõppkokkuvõttes hakkab kutsikas omanikku umbusaldama. Kui nüüd uuesti väikelapse võrdluse juurde tulla, siis piisab lapse korralekutsumiseks mõnest teravamas sõnast või õrnast laksust taguotsale. Kellelegi ei tuleks pähegi last väikese üleastumise pärast üles tõsta, vastu seina suruda ning tema peale karjuma hakata. Tuleb meeles pidada, et suurem osa koeri on kuni kahe- või kolmeaastaseks saamiseni ikka veel inimeste mõistes alaealised (alla 20). Teisisõnu öeldes ei maksa segi ajada füüsilist ja vaimset küpsust.
Enesekehtestamist ei tohi kunagi kasutada koera karistamiseks. Karjajuht on alati õiglane ning käitub vastavalt. Ta ei kasuta oma positsiooni kinnitamiseks ja säilitamiseks hirmutamise, karistamise või toore jõu abi, vaid teeb karjaliikmetele ühemõtteliselt selgeks, milline käitumine on vastuvõetav ning milline mitte. Ta ootab, et alamad järgiksid tema eeskuju, aga ei sunni neid selleks.
Koera peale vihastamine ning tema peal oma pahameele ja raevu väljaelamine tähendab automaatselt liidripositsiooni kaotamist. Koerad ei mõista tigedust. Koeraomanike ülesanne on püsida rahulikuna ning keskenduda probleemile.
Koera tuleb tunnustada iga kord, kui ta käitub kuulekalt:
- Koera peab tunnustama, kui langetab oma pilgu enne kui peremees.
- Koera peab tunnustama, kui ta lakub oma peremees lõua alt.
- Kui koer ennast selili keerab, tuleb ta kõhualust kiituse märgiks energiliselt sügada.
- Koera käitumise korrigeerimises tuleb olla järjekindel.
- Koer peab mõistma, et ta saab oma omanike antud käsklusi usaldada.
- Vale on hakata koera käitumist alles siis parandama, kui situatsioon on juba möödas – sellisel juhul tundub omaniku sekkumine koera jaoks meelevaldne ja ebaõiglane, sest koerad ei loo seoseid nii nagu inimesed.
- Hea moodus kutsikate usalduse võitmiseks on nendega suhtlemine.
- Kui saab selgeks, et koera käitumine vajab korrigeerimist, siis tuleb selle juures alati järjekindel olla. Näiteks, kui koeral ei ole lubatud diivani peal käia, siis tuleb tema käitumist korrigeerida iga kord, kui ta on uuesti diivani peale hüpanud.
Järjekindlus võib mõnedes peredes probleemseks osutuda. Tähtis on, et kõik pereliikmed lepiksid kokku, millised reeglid koerale kehtivad, millist käitumist tuleb alati parandada (ja kuidas), milliseid käsklusi kasutada ja nii edasi. Kui pere ei suuda omavahel koostööd teha, ajab see koera segaduse. Soovitatavalt võiks koera aktiivse väljaõpetamisega tegeleda ainult üks konkreetne inimene. Hiljem, kui kõik lepivad kokku samades käsklustes, võivad juba kõik pereliikmeid neid ühtmoodi kasutada.
Koera käitumise korrigeerimisel tuleb lähtuda põhimõttest: nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik. Kui piisab valjuhäälsest hüüatusest, siis pole mingit vajadust hakata koerale oma liidripositsiooni demonstreerima ning kui lõua alla antud nips saab samamoodi koera korralekutsumisega hakkama, ei ole vaja teda turjast raputada.
Väljakutsuva käitumise korrigeerimine
Eriti just noored koerad kipuvad teinekord koeraomaniku autoriteeti kahtluse alla seadma ja piire kompama. Seatud reeglitest üleastumist ei tohi ignoreerida. See ei tähenda aga, et üleannetut koera peaks iga kord karmilt karistama – piisab sellest, kui koerale mõista anda, et tema käitumine ei ole vastuvõetav. Näiteks ei tohiks lasta koeral enda ees läbi ukseava trügida, autost ilma vastava loata välja hüpata või käes oleva toidupala järgi napsata. Samuti ei tohi leppida sellega, kui koer ignoreerib käsklusi, mis on talle juba tuttavad.
Liidripositsiooni demonstreerimine
Kõiki niinimetatud karjajuhi käitumismalle ei pruugi üldse vaja minna, aga samas on soovitatav nendega siiski kursis olla. Allpool toodud käitumismallid algavad kõige leebemast ning lõppevad kõige agressiivsema stsenaariumiga. Seejuures ei tohi ära unustada, et ühelgi juhul ei tohiks neid käitumismalle rakendada vihase või pahasena. Eesmärgiks ei ole mitte koerale haiget teha, vaid näidata talle, kes siin õigupoolest ikkagi peremees on. Üleoleku demonstreerimine toimib kõige paremini siis, kui sellesse suhtuda rahulikult ja kindlameelselt. Siingi kehtib põhimõte: nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik.
Tegelikult on karjajuhi rolli omandamine märksa olulisem, kui oskus koera pikali suruda. Koeraomaniku suhtumine peaks olema: „Minul on alati õigus ja ma ei lase koeral endale vastu hakata.“ Seejuures aga ei tohi koera peale vihastada või kasvatustöös järeleandmisi teha. Mõelgem taas kaheaastase väikelapse paralleeli peale. Küsimus ei ole ju selles, kes on „ema“, vaid selles, mida laps võib ja ei või teha ning neid kaht lähenemist ei tohi kunagi omavahel segi ajada.
Kui koera pikalisurumise võtet kasutada looma peal, kes on juba sõnakuulelik, aga ei saanud lihtsalt konkreetsest käsklusest ühemõtteliselt aru, on sel koera-peremehe usaldussuhtele hävitav mõju. Sama kehtib juhul, kui seda võtet kasutada domineeriva loomuga koera korralekutsumiseks, aga unustada koera alistumise eest kiita. Lõviosa koerte puhul ei teki kunagi vajadust neid jõu demonstreerimiseks karjajuhi kombel vastu maad suruda.
Tegu on ühe kõige karmima võttega oma üleoleku näitamiseks ning seda tuleks kasutada viimase abivahendina.
Domineerimine ei suuda kompenseerida koeraomaniku puudulikku võimet oma koera käitumist mõista. Tõeline kuulekuse puhul (mis peaks olema osa iga koera elust) mängivad rolli nii koer kui koeraomanik ning viimase ülesanne on vastutada selle eest, kuidas koer tema käsklustele reageerib.
Koeraomanikel on oma juhtpositsiooni kinnistamiseks mitmeid võimalusi.
Vahepaus. See tähendab, et koer tuleb nii-öelda nurka seisma panna või kui teda ei ole veel vastavalt väljaõpetatud, siis tuleb ta lihtsalt vaikselt ja kärata oma puuri või mujale omaette panna. 15 minutist piisab täiesti. Kogu protsess peaks käima vaikselt. Pole mingit tarvidust koera peale karjuma hakata. Kuna koerad on loomult seltsivad, siis annab nende lühiajaline kaaslastest eraldamine sageli üllatavalt häid tulemusi.
Silmside. Karjajuhid panevad alamad karjaliikmed pilku maha lööma. Kui koer ei anna järele, tuleb pilgule lisada suuline noomitus. Niipea kui koer kuuletub, tuleb teda kiita.
Nips lõua alla. Alamate karjaliikmete korralekutsumiseks annavad karjajuhid neile lõua alla väikese müksu. See ei tähenda kunagi koera löömist, vaid sõrme või kahega kerge nipsu andmist. Ühtlasi tuleks vältida koonuotsa tonksamist – see võib kahjustada koera haistmismeelt ning panna teda puudutusi pelgama.
Kõrvataguste krabamine. Vajadusel haaravad karjajuhid alamate kõrvatagustest ja raputavad koera nii. Sellise käitumise imiteerimiseks võib kätega koera kõrvatagustest haarata ning koera sakutada. Tähtis on seda aga mitte üleliia jõuliselt teha, vaid täpselt parasjagu tugevalt, et koer saaks aru, mis toimub. Mingil juhul ei tohi haarata koera turjast ja teda raputada. Sel moel võib koera vigastada.
Koera mahasurumine. Selle võtte puhul tuleb koer külili maha suruda (jalad eemal), hoides ühe käega kaelarihma abil koera pead vastu maad (õrnalt, aga kindlalt) ning asetades teise käe koera puusa/kubemepiirkonda (kubemepiirkonna puudutamine muudab koera üldjuhul kuulekaks). Asjatundjad ei soovita seda võtet koerte peal siiski kasutada.
Head kombed
Koer peaks sööma pärast omanikku. Samuti ei tohiks koera söömise ajal oma süles hoida, vaid pigem anda talle käsklus sel ajal põrandal lamada. Koeral ei tohiks lasta enda ees läbi ukseava trügida ega lubada tal enne lubavat käsklust autost välja hüpata. Oma autoriteeti saab demonstreerida mitmete väiksemate tegevuste kaudu, mis ei mõju koerale traumeerivalt. Õige lähenemise korral saab igast koerast kuuleka ning heade kommetega lemmiku (kes ei torma uksest või autost tuulispasana välja ega nuru söögilaua ääres maiuspalasid). Kinnitavate ja lubavate käsklustega viivitamine, mis ei lase koeral koheselt oma tahtmise järgi tegutseda, on iseäranis heaks mooduseks oma karjajuhi positsiooni kinnitamiseks ning koerale kommete õpetamiseks.
Koer peab kuulama iga pereliikme sõna
Seegi on üsna oluline osa koera koolitamisest. Kui koer kipub eirama ühe konkreetse pereliikme käsklusi, tuleb karjajuhi rollis oleval peremehel seda pereliiget koerale käskluste jagamisel alati toetada. Kui see inimene aga on väga noor või kardab koera, siis on targem teda enne olukorra lahenemist koeraga mitte omapäi jätta.
