Inimestena meeldib meile mõelda, et oleme ülejäänud loomariigist intelligentsemad. Ometi õnnestub väikestel ja silmapaistmatutel hiirekestel sageli ka kõige targemaid professoreid ning kavalamaid nupumehi ninapidi vedada. Kujutage pilti, kus hommikul köögikapi ust avades ootab eest väike „kingitus“ soovimatult külaliselt. Hommikusöögi nautimisest pole enam juttugi, sest kogu kahju tuleb kiiremas korras üle vaadata. Koristamine, sorteerimine, rikutud asjade äraviskamine – tagajärgede likvideerimine võib osutuda üsnagi kulukaks. Arusaadavalt muudab selline asi igal inimesel närvi mustaks.
Pahatihti on jultunud näriline ka ise oma kätetööd üle vaatamas ja sibab teinekord päris süüdimatult köögipõrandal ringi. Kasside abile, kui neid majapidamises juhtub olema, siinkohal lootma jääda ei maksa. Nii mõnigi kassiomanik teab rääkida, et taolises olukorras järgneb käskimisele ja ässitamisele säärane passiivsus ning osavõtmatus, mille vaikiva väljendamise on kassid lausa omaette kunstivormiks arendanud. Enamasti tuleb igal inimesel hiireprobleemile ise lahendus leida. Soovimatutest närilistest vabanemine nõuab kannatlikkust ja kavalust. Kui üks lähenemine ei toimi, tuleb proovida järgmist.
Järgmises sammus tulevad vaatluse alla erinevad vahendid hiirte tabamiseks ja peletamiseks.
Klassikaline hiirelõks
Need tavalised puitalusel lõksud saadavad hiire kiire hoobiga loojakarja ning on oma tõhusust aastate jooksul veenvalt tõestanud. Kõige parem on neid kasutada parajalt kleepuva söödaga. Lõks vinnastatakse ning kui hiir vedru-mehhanismi valla päästab, järgneb saadud löögile silmapilkne surm. Klassikalisi hiirelõkse peetakse hiirte suhtes inimlikuks lahenduseks ning ka koristamist on nendega vähem kui mõne teise meetodiga. Ühtlasi on tegu väga odava lahendusega, mis sobib hästi just piiratud eelarve korral. Klassikaliste hiirelõksude puhul on siiski oluline kasutada mitut lõksu korraga. Igal juhul tuleb neid üles seada rohkem, kui esimese hooga plaanitud. Kuna vedru-mehhanism on tõepoolest suure pinge all, võib see peale hiirte ka uudishimulikele lemmikloomadele või väikelastele kõvasti haiget teha. Seepärast tuleb klassikaliste hiirelõksude puhul nende paigutamisega üsna ettevaatlik olla.
Liimpüünised
Liimpüüniseid peetakse erinevate hiirelõksude seas kõige julmemateks. Nagu nimigi viitab, on lõksu kõige olulisem osa kleepaine. Enamasti on liim kas nõgusa või tasapinnalise aluse peal ning kui pahaaimamatu näriline toitu otsides selle peale satub, ei pääse ta enam liikuma. Liimpüünised ei kujuta ohtu lemmikloomadele ega väikelastele ning oma ülesande täitnud püüniseid on kerge ära visata. Kõige suurem miinus taolise lõksu juures on see, et hiir ei sure koheselt, vaid võib enne päevade või lausa nädalate kaupa piinelda ja lõpuks nälga ning janusse surra. Isegi kui hiir lõksust elusana leida, jääb ebameeldiv tapatöö lõksu ülesseadja kanda. Liimpüüniseid soovitatakse kasutada vaid siis, kui kaasnevad kitsaskohad on eelnevalt läbimõeldud.
Eluspüügilõksud
Taolisi lõkse peetakse kõige inimlikemateks, sest nad püüavad hiired kinni ilma neid vigastamata. Mõistagi tuleb lõkse igapäevaselt kontrollida. Vastasel juhul võivad kinnipüütud loomakesed nälga ning janusse jääda. Eluspüügilõksude puhul tuleb arvestada ka sellega, et kinnipüütud loomakesed tuleb enne vabastamist majast mitme kilomeetri kaugusele viia. Niisama õue peal lahti lastud hiir on peagi majas tagasi. Hiired võivad liikuda üsna suurel territooriumil, nii et maja taha viidud hiir tuleb suure tõenäosusega uuesti sahvrisse maiustama.
Mürk
Rotimürk mõjutab verehüübimist ja põhjustab surmaga lõppevaid sisemisi verejookse. Kui hiir sööb surmava mürgiannuse, võib kuluda kuni viis piinarikast päeva, enne kui näriline hinge heidab. Mürki kasutades tuleb arvestada sellega, et erinevatest kohtadest võib leida nii surnud kui surevaid mürgitatud hiiri. Nad võivad ka seina vahele ronida ja seal ära surra. Sellisel juhul tuletab väike näriline end veel kuude kaupa ebameeldiva lõhna näol meelde. Mürki ei soovitata kasutada, kui majapidamises on väikeseid lapsi või lemmikloomi. Mürk ja ootamatutes kohtades hinge heitnud mürgised närilised kujutavad endast nii laste kui koduloomade jaoks märkimisväärset ohtu. Mürgitatud hiire ära söönud lemmikloom võib ka ise surmava koguse mürki saada ning vaevalt, et paari hiirekese kõrvaldamine on lemmiku kaotust väärt.
Elektroonilised hiirelõksud
See kaasaegne abivahend tapab hiired kiire elektrišokiga. Kui hiir lõksu aktiveerib ja lõksusisese vooluringi sulgeb, saadab lõks hiirele elektrilöögi, mis looma südame seiskab. Elektroonilisi hiirelõkse on võrdlemisi lihtne kasutada ning enamasti töötavad nad patareidega. Teisalt võivad elektroonilised lõksud üsna kallid olla. Kel aga võimalust on, võib sellegi hiirelõksu järele proovida.
Ultraheliga närilistepeletaja
Tegu on eelkõige just tõrjumiseks mõeldud abivahendiga, mis kasutab soovimatute hiirte ja muude näriliste peletamiseks kõrge sagedusega helilaineid ehk ultraheli. Inimeste ning kasside-koerte jaoks on see täiesti ohutu. Samas ei tohiks seda kasutada, kui majapidamises on närilistest lemmikloomasid (hamstrid, merisead, liivahiired jne). Ehkki reklaamide järgi on tegu lausa imevahendiga, ei maksa kõiki lootusi ultraheli peale panna. Need seadmed on kallivõitu ja uuringute kohaselt ei ole nad sugugi nii tõhusad, kui tootjad väidavad. Ultraheli kasutavad tõrjeseadmed võivad hiirtele küll ebameeldivusi põhjustada, aga miski ei garanteeri, et soovimatud külalised selle peale ka välja kolivad.
Hiireprobleemi kõrvaldamine
Lõppude-lõpuks võib alati valida kõige odavama ja töökindlama klassikalise hiirelõksu. Paari üksiku hiire püüdmiseks piisab umbes tosinast lõksust, mis tuleb erinevatesse kohtadesse üles seada. Söödaks sobib vana hea juustutükk. Nutikamatel hiirtel võib siiski õnnestuda juust puhtalt kätte saada. Seepärast võiks katsetada erinevate söötadega. Näiteks USAs kasutatakse hiirelõksudes sageli maapähklivõid. Väidetavalt peavad hiired seda kleepuvat ja rammusat määret lausa vastupandamatuks. Tabamistõenäosust aitab suurendada ka see, kui kaks lõksu vastamisi sättida, nii et söödaga pooled jäävad kokku. Pahaaimamatu näriline jääb sedasi lausa mõlemasse lõksu kinni. Surnud hiired tuleb ära visata ning põrandapind üle pesta. Samas ei maksa arvata, et esimese õhtuga on kõik paharetid kinni püütud. Sageli on kahjureid siiski rohkem, kui inimesed alul arvavad ning haruharva on tegu vaid ühe üksiku hiirekesega. Targem on lõksud järjepanu mitmeks õhtuks üles panna. Kui kõik hiired on kõrvaldatud, tuleb asuda ennetamistöö kallale.
Majapidamine tuleb muuta võimalikult hiirekindlaks ja seda nii seest kui väljast. Kuivained nagu hommikusöögihelbed, teraviljad, jahu ja suhkur tuleks panna suletavatesse ning hiirekindlatesse anumatesse. Igasugu väikesed augud ja lõhed seinades ning põrandates tuleb kinni toppida. Suuremate avauste katmiseks võib kasutada näiteks vineeritükke. Üle tasub vaadata ka garaaž, veranda ja pööning – sageli hoitakse sellistest kohtades näiteks lemmikloomade krõbinaid, talveks lindudele mõeldud rasvapalle või muud toidukraami. See kõik on hiirtele enam kui meeltmööda. Lahtiselt hoidmise asemel võiks garaažis või verandal hoitava toidukraami näiteks suurte suletavate plastanumate sisse pakendada. Kui siseruumid on põhjalikult üle vaadatud, tasub ka väljas üks tiir teha. Liialt kõrgeks kasvanud muru, maja seina varjavad põõsad ja muud taimed on hiirtele heaks peidupaigaks.
Õigete ettevaatusabinõud aitavad soovimatud külalised siseruumidest eemal hoida. Inimesed sageli ei teadvusta endale, kuivõrd kergelt väikesed hiired end tegelikult sisse võivad seada ja kui tülikas on nendest seejärel vabaneda. Kõige parem on sellist olukorda ennetada ja hoida väikesed hiirekesed seal, kuhu nad kuuluvad – õues.
