Mõelda vaid, kui iga majaesist ja aeda kataks tihe roheline muruvaip, kus on hea niisama lebada, pallimänge mängida või grillida. Muruplats ning eriti just viis, kuidas selle eest hoolitseda, mõjutab palju ka ümbritsevat keskkonda. Kaunis ja elujõuline muruplats on seal leiduvate vihmausside, putukate ning muuga lindudele heaks toidulauaks. Tihe murukate aitab ennetada pinnase erosiooni, takistab vihmavees sisalduvatel kahjulikel ainetel pinnasesse jõuda ning kogub endasse mitmeid õhus levivaid saasteaineid nagu tolm ja tahm. Ühtlasi mängib muru olulist rolli süsinikdioksiidi hapnikuks muundamisel ning aitab sel moel õhku puhastada.
Kui muru õigesti hooldada, paraneb nii selle välimus kui positiivne mõju ümbritseva keskkonna jaoks. Kauni muruplatsi saamiseks ei pea sugugi aiandusekspert olema. Tuleb lihtsalt loodusega koostööd teha. See tähendab muru jaoks sobivate kasvutingimuste loomist ja umbrohu, haiguste ning kahjurite tekitatud kahjustuste vältimist. Samuti tähendab see realistlike ootuste seadmist, tegelegu muruga siis oma ala spetsialistid või igaüks omapäi. Kes soovib seejuures pestitsiide kasutada, peab võimalike kasude ja riskide tasakaalustamisel ettevaatlik olema. Keskkonnateadlikud hooldusvõtted võivad omada suuremat mõju kui me endile ette oskame kujutada. Aknast paistev muruplats on küll väike, aga kui kõik ümberkaudsed rohelised maalapid kokku liita, on tulemuseks muljetavaldavalt suur maa-ala. Seega mõjutab keskkonna nii kõigi kollektiivne kui iga koduomaniku individuaalne suhtumine. Samal põhjused algab looduse eest hoolitsemine tegelikult meie endi tagaaiast.
Käsikäes loodusega: muru ennetav hooldamine
Muru hooldamises tuleks esmajoones näha samasugust tervise hoidmist nagu inimorganismi puhul. Asja mõte pole mitte esilekerkivate probleemidega maadlemine, vaid nende ennetamine – see on alati parem kui ravi. Terve ja elujõuline murukate saab iseseisvalt hakkama suurema osa umbrohtude väljatõrjumise, putukarünnakute ning haigustekitajatega, enne kui need endast tõsisemat probleemi hakkavad kujutama.
Muru hooldamise võtted peavad ümbritseva keskkonnaga vastavuses olema – arvestada tuleb muuhulgas keskmise sademete hulga ning pinnase iseloomuga. Alltoodud juhiseid saab kasutada siiski üldise õpetusena kauni murukatte saamiseks.
Ennetavad muruhooldusvõtted peaksid hõlmama järgmist:
- hea pinnas;
- kliima ja keskkonnaga sobiv murusort;
- niita kõrgelt, aga sageli ning teravate lõiketeradega;
- kasta piisavalt sügavalt, aga mitte liialt sageli;
- murualuse kõdukihi eemaldamine;
- realistlikud eesmärgid.
Hea pinnas
Kauni muru aluseks on kahtlemata hea muld. Ideaalsete kasvutingimuste loomiseks peab pinnas olema õige tekstuuriga, sisaldama kõiki vajalikke toitaineid, olema õige pH taseme ning happeline-aluseline tasakaaluga.
Esmalt tuleb tähelepanu pöörata mulla tekstuurile – on see raske ja savine, kerge ja liivane või hoopis midagi vahepealset? Kõige paremini kasvab muru liivsavimullas, kus on parajas vahekorras savi, tolmu ja liiva. Tegelikult saab mis tahes mulda suure tõenäosusega parandada kui sinna regulaarselt orgaanilist materjali (kompost, sõnnik, niidetud muru) lisada. Lagunev orgaaniline materjal aitab savist mulda õhulisemaks muuta ning liivasel mullal omakorda paremini vett ja toitaineid hoida.
Samuti tuleks vaadata, kas murukamar pole ehk kõrge savisisalduse või sagedase kasutamise tõttu liialt paakunud. Sellisel juhul on õhul ja veel raskem läbi pinnase tungida ning juurtel keerulisem kasvada. Mõnel juhul tuleb kokkupressitud pinnast lausa mitu korda aastas õhutada. Põhimõtteliselt tähendab see murukamara sisse mullani ulatuvate aukkude tegemist, et vesi ja toitained paremini juurteni pääseksid.
Enamasti peab muruplatsi ka igal aastal väetama, sest taimed vajavad kasvamiseks üldjuhul rohkem lämmastikku, fosforit ning kaaliumi, kui kasvupinnases looduslikult leidub. Suurem osa muruväetisi sisaldavadki just neid kolme elementi. Samas ei tohi muru mingil juhul üle väetada. See teeb pigem kahju kui kasu. Selle asemel soovitatakse kasutada aeglaselt vabanevat väetist, mis muru pika perioodi jooksul vajalike toitainetega varustab. Lisaks tasub kontrollida mulla pH taset. Kõige paremini omandab muru toitaineid kergelt happelisest mullast, mille pH jääb vahemikku 6.5 kuni 7.0. Lubja lisamisega saab ülemäära happelist mulda aluselisemaks muuta, aga happelisuse tõstmiseks tuleks mulda hoopis väävlit segada.
Igal juhul tasub mulda iga teatud aja tagant kontrollida, et vajadusel orgaanilist materjali lisada või mulla pH taset kohendada. Enamasti jagavad vastavaid nõuandeid näiteks haljastusettevõtted. Haljastusteenuseid pakkuvad ettevõtjad oskavad abistada ka õiget tüüpi väetise, komposti ning muude mullaparandajate valimisel ja muru õhutamisel. Kui muruplatsi hooldamine oma ala spetsialistide hooleks jätta, tasub siiski jälgida, et nad pinnase töötlemisel samu punkte jälgiksid, milles siingi juttu. Paratamatult sõltub muru kvaliteet otseselt mullast, millel see kasvab.
Kliima ja keskkonnaga sobiv murusort
Kõige paremini kasvab alati selline muru, mis on valitud olemasolevate kasvutingimuste järgi. Erinevad sordid eelistavad erinevaid klimaatilisi tingimusi, neil on erinev kulumiskindlus ning vastupidavus kahjuritele, samuti päikese-varju vahekorra eelistus ning kastmis- ja toitainevajadus.
Uut muruplatsi külvates tasub kindlasti sortide iseärasustesse süveneda ning enda võimalustele sobivaim välja otsida.
Kui üht sorti muru ei hakka kõikidele ponnistusele vaatamata korralikult kasvama, tuleks katsetada teise sordiga.
Milleks üritada niiskes kliimas turgutada seenhaigustele vastuvõtlikku muru või kasvatada põuasemas piirkonnas murusorti, mis tahab sagedast kastmist? Olemasolevasse keskkonda sobivat muru on kergem kasvatada ning lisaks peab see paremini vastu nii haigustele kui kahjurite rünnakutele.
Uusi murusorte lisandub pea igal aastal – parimate soovituste jaoks tasub pöörduda edasimüüjate poole.
Niita kõrgelt, aga sageli ning teravate lõiketeradega
Kõrgemalt niitmine ehk pikema muru hoidmine muudab rohulibled tugevamaks ja tervemaks ning aitab kahjureid kontrolli all hoida.
Pikematel libledel on päikesevalguse püüdmiseks rohkem pinda. Päikese toel muutub muru tihedamaks ja kasvatab sügavamad juured, mis omakorda aitavad taimedel põuaperioodil paremini toime tulla ning putukate ja haiguste vastu võidelda. Kuna pikem muru hoiab mulla paremini varjus, hoiab pinnas paremini niiskust ning ka umbrohtudel on raskem löögile pääseda.
Soovitatud kõrgus erineb sorditi, aga enamasti püsib muru terve ja tugev, kui see umbes kuue kuni üheksa sentimeetri kõrgune hoida. Mõnel juhul on selleks vaja muruniiduk ümber seadistada, sest üldjuhul on need liialt madala niitmiskõrgusega.
Vältimaks murukamara kahjustamist, tuleb niiduki lõiketerad alati teravad hoida. Samuti soovitatakse niita pigem sageli kui harva, sest muru kohaneb sellega paremini. Juhinduda võiks reeglist, mille järgi ei tohiks kunagi korraga rohkem niita kui kolmandiku muru kõrgusest. Selle asemel, et niidetud materjal kokku riisuda ja prügikasti visata, võiks hoopis murule heateo teha ning niidetud rohulibled niisama laiali jätta, et need pinnast lämmastikuga varustaksid.
Kauni muruplatsi saamiseks ei pea aeda poole meetri kõrguseks savanniks muutma. Enamasti piisab murukamara turgutamiseks vaid paarist lisa-sentimeetrist.
Kasta piisavalt sügavalt, aga mitte liialt sageli
Küllaldaselt kastetud muru kasvatab sügavad juured. See teeb muru tugevamaks ning põuakindlamaks. Enamasti kastavad inimesed oma muruplatse liiga sageli, aga liialt vähese veega. Kasta soovitatakse ainult siis, kui seda tõesti vaja on ning teha seda rahulikult ja sügavalt. Sel moel kasvatab muru sügavamad juured. Sagedane pindmine kastmine saadab juurtele signaali, et vee omandamiseks tuleb võimalikult maapinna lähedal püsida ning selle tulemusena ei suuda taimed veevaesematel perioodidel sügavamalt pinnasest niiskust omandada.
Iga muruplatsi veevajadus on erinev ning oleneb sademetest, murusordist, mullatüübist ja muru üldseisukorrast. Samas ei vaja ka kõige kuivemas piirkonnas kasvav muru sugugi igapäevast kastmist.
Muruplatsi kastmisel soovitatakse võimaluse korral kasutada vihmuteid, maapealseid kastmisvoolikuid või muid veesäästlikke kastmissüsteeme, mis jäljendaksid vihmasadu. Vee aurustumise vältimiseks tuleks kasta pigem varahommikuti (eriti kuumadel suvekuudel). Kastma peab nii, et pinnas saaks 15-20 sentimeetri sügavuselt korralikult niisutatud. Enne järgmist kastmiskorda peab murukamar aga täiesti läbi kuivama.
Kõige kindlam on kasta alles siis, kui rohulibled hakkavad kuivusest närbuma – värv tuhmub ning kõndides tallatud muru ei suuda endist kuju enam sekunditega taastada.
Murualuse kõdukihi eemaldamine
Rohuliblede alla ja vahele moodustub surnud taimedest niinimetatud kõdukiht. Kui see kiht muutub liialt paksuks (enam kui sentimeeter), ei pääse vesi ning toitained enam läbi pinnase juurteni. Mõned murusordid soodustavad eriti tiheda kõdukihi moodustumist. Liigne väetamine võib kõdukihi tekkimisele samuti kaasa aidata.
Kuivanud kõdukihti saab vähendada riisudes või spetsiaalseid hooldusseadmeid kasutades, mis kõdukihti tükeldavad ja lagundavad. Samuti on kasu sellest, kui murule õhuke mullakiht puistata.
Tavaliselt aitavad murukamaras ning pinnases elavad vihmaussid ja mikroorganismid kõdukihti kontrolli all hoida ning seda lagundada, et vajalikud toitained mulda jõuaksid.
Näpunäide. Kõdukiht koosneb peaasjalikult rohulibledest: varred, alumised lehed ja juured. Muruplatsile jäetud niidetud rohi ei mängi kõdukihi moodustumisel kuigi olulist rolli, vaid lisab mullale lagunedes pigem kasulikke toitained.
Realistlikud eesmärgid
Muruplatsi kujundamisel tuleb endale seada realistlikud ootused, sest vaid nii on võimalik luua keskkonnaga arvestav hoolduskava. Pole mõtet ideaalset rohelust taga ajada. Kui muru sees on 15 protsendi ulatuses umbrohtu, ei saa keskmine inimene sellest tegelikult arugi. Väga heas seisukorras muru sees kasvavad alati mõned umbrohutaimed ning leidub soovimatuid kahjurputukaid. Samamoodi on seal aga ka kasulikke putukaid ja muid organisme, mis ei lase kahjuritel võimust võtta.
Paratamatult tuleb endale aru anda, et päris iga koha peal ei olegi võimalik muru kasvatada. Milleks pidada võitlust, mida ei ei ole võimalik võita? Alati on teisi variante, mille hulgast valida. Näiteks puude vahetus ümbruses on targem kasutada multši või varjulisi kohti eelistavaid pinnakattetaimi nagu luuderohtu, igihalja või puksrohtu. Kui sademeid on iseäranis kesiselt, võiks osa murust hoopis jaapanipäraseks kuivaks maastikuaiaks kujundada. Sel moel saab ilmselt kokku hoida nii aega, raha kui vett.