Sisukord (vajuta et avada)
Mõned inimesed on oma mitteroheliste näppude tõttu lausa kurikuulsad – nad mitte ei tapa taimi, vaid need sooritavad enesetapu. Samas ei tähenda kolla- või isegi pruunnäpu staatus, et majapidamises ei tohi üldse lilli olla. Vaja on lihtsalt leida oma aiandussoonele sobivad taimed. Mõned toataimed nõuavad märksa vähem hoolt kui teised ja sobivad seetõttu algajale aednikule. Järgnevalt toome teieni 18 toataime, mis on niisama vastupidavad kui ilusad.
Aglaoneema
Hiinast pärit igihaljastel aglaoneemadel (Aglaonema) on laiad, rohelised lehed, mil on kas hõbedane, valge või kollakas muster ning kallale sarnanevad valged õied. Pärast õitsemist moodustuvad rohelised marjad, mis küpsedes punakas-oranžiks värvuvad. Aglaoneemad on äärmiselt haiguskindlad ja peavad vastu peaaegu iga valgustatuse taseme juures.
Näpunäide. Tumeroheliste lehtedega sordid võivad kasvada varjus, samas kui kirjud aglaoneemad tahavad pisut rohkem valgust saada. Otsese päikesevalguse kätte ei tohi neid aga panna. Niiskustaseme hoidmiseks võiks aglaoneemasid aeg-ajalt veega piserdada.
Õigupoolest pole aglaoneemadele üldse loomulikku valgust vaja, kui nad asuvad tugevalt valgustatud ruumis sellise lambi all, mis põleb kuus kuni kaheksa tundi päevas. Taime tuleks kord kolme päeva jooksul kasta ja see tunneb end paremini soojas, kõrge õhuniiskusega ruumis. Potis olev muld peaks olema märja ja ühtlaselt niiske vahel, aga samas ei tee paha ka ajutine kuivus. Aglaoneemasid tuleb kaitsta tuuletõmbuste eest. Kui taime lehe hakkavad kollaseks tõmbuma, tuleks see kusagile mujale tõsta, sest tõenäoliselt ongi probleem just tuuletõmbuses.
Sulgaspar
Sulgasparil (Asparagus setaceus), mida teinekord kutsutakse ka sõnajalg asparaguseks, on õrnad, nõeljad lehed, mis on enamasti kas erk- või kollakasrohelised. Sarnasele välimusele vaatamata pole tegu sõnajalaga, vaid hoopis liiliate sugulasega. Sulgasparil on väikesed valged õied, aga nende ilmumine on üsna korrapäratu. Sulgasparile meeldivad valgusküllased kohad, aga mitte otsene päikesevalgus. Kasta tuleks seda kord nädala või kahe jooksul. Seejuures peaks vett olema piisavalt, et potis olev muld oleks niiske (mitte märg). Samas ei tohi lasta mullal päris läbi kuivada.
Kõrge lehtliilia
Kõrged lehtliiliad (Aspidistra elatior) on nii vastupidavad ja vähenõudlikud, et ingliskeelses maailmas on neid nimetatud ka malmlilledeks. Sel on läikivad ja tumerohelised lehed, mis kasvavad kuni 60 cm kõrguseks ja ajuti puhkevad taime alumise osa juures õide pruunikaslillad õied. Lehtliiliad peavad vastu mis tahes tingimustes: tolm, kõrged ja madalad temperatuurid, üle- ja alakastmine, vähene valgus. Ühtlasi on see taim väga kahjurikindel. Kõrgele lehtliiliale meeldib poolvarjus, aga nii et ta siiski ka pisut päikest saab. Muld tuleks hoida niiske, aga mitte kogu aeg märg. Iga kord kui lehtliilia muld läbi kuivab, tuleb taime korralikult kasta. Lehtliiliaid on enam kui 93 erinevat liiki.
Näpunäide. Kõrget lehtliiliat on ülimalt kerge paljundada. Selleks tuleb olemasoleva taime küljest ära lõigata üks selline osa, mil oleksid nii lehed kui juured ja see kvaliteetsesse istutusmulda panna. Paljundatud taimekesi on vaja lihtsalt kasta ja see hakkabki jõudsalt kasvama.
Bromeelialised
Bromeelialiste (Bromeliaceae) sugukonda kuulub enam kui 2000 liiki. Kõige tuntum neist on ilmselt ananass. Bromeelialistel on paksud ja lihavad, üksteisega kattuvad lehed, mis moodustavad toruja aluse. Toataimedena on nad väga haiguskindlad ning nende lehed on liiga kõvad, et putukatele huvi pakkuda. Bromeelialiste lehed on eredama valguse käes elujõulisemad, aga nad saavad hästi hakkama ka ilma otsese päevavalguseta ning isegi kunstvalgustusega. Taime keskmine osa tuleb pidevalt vett täis hoida, aga muld ise võiks vaid kergelt niiskeks jääda. Niipea, kui muld tundub kuiv, tuleb taime keskmisse, kausjasse ossa vett valada. Talvekuudel ei maksa bromeelialisi nii palju kasta. Õigupoolest suudavad bromeelialised ilma kastmata nädalaid vastu pidada. Lisaks muule pole nad koduloomadele mürgised.
Rohtliilia
Rohtliiliatele (Chlorophytum) on iseloomulikud rohuliblesid meenutavad lehed, ehkki mõnedel liikidel võivad olla ka valge- või kollasetriibulise lehed. Ingliskeelses maailmas nimetatakse rohtliiliaid ka ämblikutaimedeks, kuna neile moodustuvad allapoole rippuvad lisataimed.
Rohtliiliad on äärmiselt kohanemisvõimelised ja suudavad hakkama saada ka vähese hoolitsusega. Neile meeldib rohke valgus, aga nad saavad hakkama ka vähem valgusküllaste kohtade peal. Kõige sobivam temperatuurivahemik rohtliilia jaoks on 13-21 kraadi ning ehkki nad kasvavad paremini pidevalt niiske mulla sees, ei juhtu midagi ka siis, kui potis olev muld kastmiste vahel läbi kuivab. Rohtliilia lehed võivad pruuniks minna, kui taimel pole piisavalt toitaineid või kui kraanivees on liiga palju kloori või fluoriidi. Sellisel juhul tuleb pruuniks tõmbunud leheotsad ära lõigata ja proovida taime kas vihma- või destilleeritud veega kasta. Rohtliiliad pole samuti lemmikloomadele mürgised.
Tsissus
Tsissused (Cissus), mis meenutavad miniatuurset viinapuud, on ronitaimed. Tsissustel on rohelised lehed ja mõnele sellesse perekonda kuuluval taimel tulevad ka väikesed valged õied. Nad kuuluvad nende väheste taimede hulka, mis taluvad madalamaid temperatuure ja tuuletõmbusi. Neile meeldib päikesevalgus, aga mitte otsene. Tsissuseid tuleb kasta siis, kui lillepotis olev muld on peaaegu läbi kuivanud ja vett tuleb valada nii palju, et see hakkaks poti põhjast välja jooksma. Samas ei meeldi neile liigne niiskus ja pidevalt märg muld.
Värd-kirinõges
Kirinõgesel (Coleus blumei) on värvilised viltjad lehed, mis võivad olla nii punastes, roosades, rohelistes kui kollastes toonides. Suvel õues kasvatatuna võivad sellele ka sinised õied tulla. Kivinõgesed vajavad palju valgust ja pidevalt niisket mulda.
Näpunäide. Värd-kirinõgeste kasvumulda tuleks segada ka turvast.
Puis-turdleht
Puis-turdlehel (Crassula Arborescens) on erinevas suuruses siledad ja lihavad lehed ning talviti ka valged õied. Tegu on kiirekasvulise toataimega, mida on väga kerge hooldada. Neile meeldivad valgusküllased kasvukohad ja isegi otsene päikesevalgus. Kui puis-turdleht liiga vähe valgust saab, venib taim väga kõrgeks. Kõige paremini kasvavad nad mõõduka temperatuuri (10-21 kraadi) juures, aga taluvad ka üsna madalaid ja kõrgeid temperatuure. Kasta tuleks puis-turdlehte siis, kui potis olev muld on peaaegu kuiv.
Näpunäide. Kindlasti ei tohiks puid-turdlehte üle kasta. Kõige targem on lasta mullapallil pärast kastmist läbi kuivada ja alles siis uuesti kasta. Nad püsivad terved ja elujõulised, kui neid sagedasti ümber istutada.
Draakonipuud
Sel kõrgel ja vastupidaval toataimel on pikad, nahksed, rohukõrt meenutavad allapoole otsaga lehed. Draakonipuu (Dracaena) lehestik võib olla erinevat värvi, näiteks kollaste või kreemikate laikude, valgete triipude, punaste äärtega või lihtsalt roheline. Tubastes tingimustest kasvab see edukalt ka siis, kui kasvukeskkond pole just ideaalne.
Draakonipuud armastavad valgust (toas läbi kardina paistvat). Seejuures saavad mõningad liigid hakkama ka luminofoorlampide valguse all, samas kui teised eelistavad päikeselisel aknalaual kasvada.
Näpunäide. Draakonipuud ostes tuleb kaasatulev info kindlasti läbi lugeda, et konkreetsele liigile sobiv valgusrežiim leida.
Taime mullapall peaks olema niiske, aga mitte läbimärg. Kui muld on liialt kuiv, tõmbuvad draakonipuu lehed kollaseks või pruuniks ja taim sureb. Ühtlasi meeldib draakonipuudele kõrge õhuniiskus. Lillepoti võiks näiteks kivikestega kaetud aluse peale asetada ja viimasesse pidevalt vett valada, et taime ümbruses oleks kõrgem õhuniiskus. Tegu on üsna haiguskindla toataimega, aga paraku on draakonipuud koduloomade jaoks mürgised.
Diifenbahhia
Diifenhahhiat (Dieffenbachia) tuntakse selle ajaloolise kasutusala poolest. Nimelt anti selle varsi närida istandustes töötavatele orjadele, mis halvas nende kõnekeskuse. Taime lehestik on suuremas osas roheline, aga sel võivad esineda valged laigud. Lehed võivad olla ka kollakasrohelised tumeroheliste äärte ja rootsudega. Diifenbahhia õis meenutab liiliat. Kuna taime lehed on laiad, kipuvad nad tolmu koguma ja neid tuleks aeg-ajalt niiske lapiga puhastada.
Diifenbahhiatele meeldib valgusküllasus, aga mitte otsene päikesevalgus. Järskude temperatuurimuutuste tulemusena võivad diifenbahhia lehed tuhmiks muutuda, seega ei maksa taime uste, küttekehade ja majapidamisseadete lähedusse asetada. Kastma peaks seda siis, kui potis olev muld tundub katsudes kuiv. Liialt läbi kuivanud taime lehed võivad hakata kolletuma ja maha kukkuda. Tegu on äärmiselt mürgise toataimega, mis võib olla ohtlik nii väikelastele kui lemmikloomadele.
Kuld-nõelköis
Kuld-nõelköit (Epipremnum Aureum) tuntakse siinmail ka tarsaniköie nime all. Sel on südamekujulised, vahajad lehed, mis on kas valge-rohelise- või kollase-rohelisekirjud. Tegu lepliku toataimega, mis peab vastu mitmesugustes tingimustes.
Kuld-nõelköis eelistab valgemaid kasvukohti, aga mitte otsest päikesevalgust. Valgusepuuduse märgiks on lehtede värvi tuhmumine. Kuld-nõelköis on soojalembene taim ja ei talu külma. Seda tuleks kasta kord-kaks nädalas (kui mulla peamine kiht tundub kuiv) ja regulaarselt veega pritsida. Alakastmise mõjul tõmbub taim kollakaks. Kuld-nõelköis on loomadele mürgine.
Kummi-viigipuu
Kummi-viigipuul (Ficus elastica) ehk lihtsalt kummipuul on suured, tumerohelised, ovaalsed lehed, mille äär on vasekarva. Neile sobib kasvada nii päikese käes kui varjus. Kasta tuleks kummipuud enne kui see täiesti läbi kuivada jõuab.
Näpunäide. Lillepotis olev muld tuleks pidevalt niiske hoida, aga vältida ülekastmist.
Kui taime liiga tihedalt kasta, hakkavad selle lehed kollaseks minema. Parim viis kummipuu kastmiseks on lillepott veega täidetud ämbrisse panna ja lasta sel täpselt nii palju vett imada kui tarvis.
Näpunäide. Kummi-viigipuude lehtedele võib tekkida tahmjas hallitus. Selle eemaldamiseks tuleb kummipuu lehed seebiseks tehtud lapiga üle pühkida (vajadusel korrata). Samuti tuleks taime lehtedelt niiske lapiga regulaarselt tolmu eemaldada.
Harilik luuderohi
Hariliku luuderohu (Hedera helix) lehed võivad olla erineva kuju, värvuse, mustri ja suurusega. Luuderohtu on kerge kasvatada ja see on kasvutingimuste suhtes kaunis leplik.
Luuderohi tahab palju valgust, mis poleks otsene päikesevalgus. Samas talub see taim ka näiteks täit päikesevalgust ja varjus olemist. Kirjute lehtedega taimed tahavad rohkem valgust kui üleni rohelised taimed. Muld võiks olla õrnalt niiske, aga mitte mingil juhul veest täiesti läbi imbunud. Liiga soojas ja kuivas hoitud taimi kimbutavad sageli kedriklestad. Viimaste vastu on parim kaitse taime pidevalt veega piserdada. Tegu on mürgise taimega.
Näpunäide. Luuderohi ei armasta väga otsest päikesevalgust, aga vajab siiski kasvamiseks valgusküllast kohta. Suvel võiks luuderohu potiga õue mõnda varjulisse kohta panna.
Belmore’i kentiapalm
Belmore’i kentiapalmil (Howea belmoreana) on pikad, sõrmi meenutavad liitlehed, mis muudavavad taime õhuliseks ja lisavad elegantsi. Kentiapalm tuleks hoida seal, kus see saab piisavalt sooja päikesevalgust (mis poleks siiski otsene). Liigse valguse tagajärjel hakkavad taime lehed laiguliseks muutuma. Toataimedena on kentiapalmid küll vastupidavad, aga pidevat ülekastmist ja kuivust nad siiski ei talu. Kui leheotsad hakkavad kollaseks tõmbuma, viitab see ülekastmisele. Samas tähendavad norgu vajuvad lehed ja pruunid leheotsad veepuudust.
Havisaba
Havisabad (Sansevieria) on ühed kõige vastupidavamad toataimed üldse. Neil on pikad, terava otsaga, kirjud lehed. Täiskasvanud taimedele tulevad eredavärvilised roosakas-valged või kollased õied. Samas õitseb havisaba korrapäratult. Havisabad eelistavad päikesevalgust, aga saavad hakkama erisuguse valgusrežiimiga, kaasa arvatud vähese valgusega. Suve-, kevad- ja sügiskuudel tahavad havisabad kastmist kord 10 päeva jooksul. Talviti vajavad nad kastmist ainult iga ühe-kahe kuu tagant. Havisabad ei armasta vees leotamist ja ülekastmine on sisuliselt ainuke moodus neid ära tappa. Taim on laste ja loomade jaoks mürgine.
Säntpoolia
Säntpoolia (Saintpaulia) ehk aafrika kannike on üks vähestest toataimedest, mis õitseb mitu korda aastas isegi siis, kui valgust on vähe või see on kunstlik (luminofoorlambid). Liiga valgusküllases kasvukohas võivad säntpoolia lehed kahvatuda või kollakasroheliseks minna. Neid on erinevat värvi õitega ja isegi miniatuurses vormis.
Aafrika kannikesi tuleb kasta siis, kui potis olev muld tundub katsudes kuiv. Parim moodus nende kastmiseks on lillepott osaliselt veega täidetud kaussi panna. Peale minev vesi teeb kannikese lehed pruuniks. Säntpoolia eelistab madalamaid temperatuure (15-21 kraadi) ning ei talu tuuletõmbusi.
Tradeskantsia
Tradeskantsiad (Tradescantia) on tuntud ka kui juudihabemed ja sebralilled, taskulilled. Neil on ererohelised, ovaalsed lehed. Tradeskantsia lehed võivad olla ka rohelised ja lillad, lillad ja hõbedased, roosakas-beežid ja punased või punased ja hõbedste triipudega. Lehed on umbes 2,5 sentimeetrit pikad ja asuvad käävjate varte peal samasuguste vahedega. Tradeskantsiatele tulevad ka väikesed kolme kroonlehega õied.
Tradeskantsiaid on nii lihtne kasvatada, et mitmel pool maailmas peetakse sellesse perekonda kuuluvaid taimi umbrohuks. Toiteainerikkas mullas saavad nad hakkama ka vähese valgusega. Päikese käes tulevad tradeskantsia värvid paremini esile. Potis olev muld tuleks pidevalt niiske hoida.
Sulgvõhik
Sulgvõhikul (Zamioculcas zamiifolia), mida nimetatakse ka 21. sajandi lehtliiliaks, on paksud, lihavad ja läikivad lehed. Siseruumide tingimustes on tegu äärmiselt vastupidava taimega, mida hooletusse jätmine suuremat ei mõjuta. Ühtlasi on sulgvõhikud väga haigus- ja putukakindlad.
Ehkki tegu on valguslembeste taimedega, tulevad havisabad toime ka varjus. Peamine on nad otsese pärastlõunase päikese eest varjus hoida. Sulgvõhikud eelistavad pigem kuivemat mulda, aga sel ei tohiks lasta kastmiskordade vahel läbi kuivada. Kui taime lehed hakkavad kolletama, on tõenäoliselt tegu ülekastmisega.
Mõned inimesed on oma mitteroheliste näppude tõttu lausa kurikuulsad – nad mitte ei tapa taimi, vaid need sooritavad enesetapu. Samas ei tähenda kolla- või isegi pruunnäpu staatus, et majapidamises ei tohi üldse lilli olla. Vaja on lihtsalt leida oma aiandussoonele sobivad taimed. Mõned toataimed nõuavad märksa vähem hoolt kui teised ja sobivad seetõttu algajale aednikule. Järgnevalt on toodud 18 toataime, mis on niisama vastupidavad kui ilusad.
