Sisukord (vajuta et avada)
Linnaruumi sobiva haljastus- ja aiandusvormina on vertikaal- ehk korrusaiandus küll vaid mõnekümne aastase ajalooga nähtus, ent tegelikult on iidsete vahemereäärsete aedade kaudu teada, et inimkond on vertikaalselt haljastust tundud juba aastatuhandeid. Luuderohuga kaetud majakesed ning roniroose ja suhkruherneid toestavad võred on siiski üsna hiljutised vertikaalhaljastuse ja -aianduse näited.
Milles seisneb siis vana ja uue vahe? Varasemate vertikaalsete aedade tuumiku moodustasid niinimetatud looduslikud ronitaimed, mida saab mööda seina ülespoole suunata samas kui taim ise on juurtega ikkagi maas kinni. Tänu vesiaiandusele ning mullavabadele kasvumeediumitele saab tänapäeval vertikaalaianduse raames aga kõiksugu erinevaid taimi kasvatada.
Uute ja kõrgtehnoloogilisi lahendusi kasutavate vertikaalaiandite peamiseks tagamõtteks on küll suurlinnade ‘roheline elustamine’, aga tegelikult võib aedvilju ning ilutaimi vertikaalselt kasvatada nii maal kui linnas. Järgnevalt mõned põhjused, miks eelistada vertikaalaiandust.
1. Rohkem saadusi vähema ruumikuluga
Ruumipuuduse korral on alati tore, kui väiksema pinna pealt saab kokkuvõttes rohkem saadusi. See puudutab iseäranis just linnaruumi, kus aiad on harvad ning väikesed. Kui näiteks ubasid, herneid, kurke ja tomateid saab kasvatada tugivõre ja -postide najal, siis väätidevaheliste tühimike ärakasutamiseks võiks varte vahele istutada näiteks väiksema valgusvajadusega lehtköögivilju.
Isegi suurema aia puhul, kus on küllalt ruumi erinevate viljade ja peenarde jaoks, pakub optimaalsem ruumikasutus mitmeid boonuseid. See aitab märkimisvärselt vähendada selliste tööde hulka nagu murukamara eemaldamine, peenarde ettevalmistamine, harimine ja ümberkaevamine. Samuti saab kokku hoida kastmiseks kuluva vee, väetiste ning pestitsiidide pealt. Ka rohimisele kulub vähem aega, rääkimata siis sellest, et väiksema pinna peal on taimed paremini silma ees ning neid on sedasi hõlpsam hooldada.
2. Vertikaalaiandus suurendab saagikust
Kui taimed tugede peal ülespoole kasvama suunata kannavad nad rohkem vilja. See kehtib iseäranis näiteks spaleerpuude puhul, mis on kujundatud tasapinnaliselt kasvama. Tomatitaimed annavad samuti kordades enam saaki, kui valida ühe peavarrega taimed ning need korraliku toega varustada.
Saagikuse suurenemise peamine põhjus on see, et lehed saavad rohkem päikesevalgust ja taim saab seeläbi rohkem energiat viljade valmimisse suunata. Võrreldes maadligi roomavate taimedega saavad vertikaalselt kasvavad taimed ka aiaomanike kõrgendatud tähelepanu osaliseks. Selliseid püstiseid taimi on kerge tagasi lõigata, et tagada viljakandva põhivarre pidev kasv.
Suurema saagi saamiseks võiks tugivõrede abil vertikaalse aianduse raames kasvatada näiteks maasikaid, kurke ning erinevad väiksemaid kõrvitsaid.
Lemmikloomad ja haigustekitajad kõrgele ei küündi
Lisaks sellele, et vertikaalselt kasvavad taimed saavad rohkem päikesevalgust, pääseb ka õhk taimede vahelt paremini liikuma ning see aitab ennetada mitmeid taimehaiguseid. Siingi on heaks näiteks tomatitaimed.
Kui lasta tomatitel omasoodu kasvada, võib üksainus tomatitaim kasvatada mitu lopsaka lehestikuga kõrvalharu ja katta sedasi kogu ümbritseva maapinna. Madal kasv ning tihe lehestik viivad aga pahatihti haiguste ja mädanike tekkeni. Taime all lehestiku varjus vohav umbrohi ning madalate oksade peal maapinna lähedal asuvad lehed ja tomatid võivad ka kahjurite jaoks keskmisest meelepärasema keskkonna luua.
4. Lihtsam saagikoristus
Liigesehädadega kimpus olevate inimeste jaoks on viljade koristamisega kaasnev neljakäpukil küürutamine paras õudusunenägu. Valus selg ja tulitavad põlved võivad kogu aiapidamise rõõmu mõneks ajaks ära nullida. Vertikaalaianduse puhu on aga lihtsam veenduda puu- ja aedviljade küpsusastmes ning need saab õigel ajal vähema vaevaga ära korjata.
Seejuures saab vertikaalselt kasvatada ka mitmeid juurvilju nagu porgandeid, rediseid ja kaalikaid – tuleb lihtsalt sobiva sügavusega astmelised mullakorrused ette valmistada. Juurikad saab sealt saagi koristamise ajal kerge vaevaga välja tõmmata ning pole vajadust peenra kohal kõplaga küürutama hakata.
Vertikaalaiandus toimib hästi nii spinati, lehtsalati kui muude lehtköögiviljade kasvatamiseks. Mugavalt kõrguselt salatimaterjali kogumine pole mingi vaev.
5. Kaitset lemmikloomade ja metsloomade eest
Kassid, koerad ja vabapidamisel kanad on lille- ja aedviljapeenardes sagedased külalised. Tegelikult pakub neile kraapimise ning kaevamise mõttes huvi küll üksnes muld, mitte väärtuslikud taimed, aga peenardes olev kohev niiske pinnas näib loomade jaoks vastupandamatu olevat. Siingi on heaks lahenduseks vertikaalaianduse proovimine. Ronitaimede puhul saab noorte taimede hapraid varsi loomade eest kõrvaliste abimeetmetega kaitsta, kuniks taimed ise piisavalt tugevaks muutuvad.
Lisaks muule on vertikaalne aiandus sobiv lemmikloomadele ohtlike mürgiste ja okkaliste ilutaimede puhul. Korvides või amplites rippudes jäävad nad pere lemmiku uudishimuliku maitsemeele jaoks kättesaamatuks.
Kui probleemiks on aga pigem metsloomad ja muud kahjurid nagu jänesed, kõrvahargid ja teod, siis pole paremat kaitsemeetodit kui taimed maapinnast kõrgemale riputada.
6. Vertikaalsed ‘peenrad’ kui ruumieraldajad
Vertikaalselt kasvavad taimekooslused ja ronitaimedega kaetud võrestikud on heaks mooduseks teatud aiapiirkonnad teistest eraldada ning luua nurgakesed näiteks iluaia, külaliste võõrustamise, laste mänguplatsi või muu taolise jaoks.
Taimeseinade abil võib ka basseini kõrvaliste pilkude eest varjatumaks muuta. Ühtlasi saab vertikaalset haljastust kasutada piirdeaiana. Elavad seinad sobivad isegi siseruumidesse, pakkudes lisaks õhu värskendamisele silmailu ning kõneainest.