Sisukord (vajuta et avada)
Tüümian ehk aed-liivatee on hõrk maitsetaim, mida kasutatakse mitmesuguste toitude nagu munade, ubade ning aedviljade maitsestamiseks. Erinevaid liivateede perekonda kuuluvaid taimi kasutatakse ka ravimtaimedena. Vana ütlemise kohaselt soovitatakse maitsestamise osas kahevahel olles ikka alati just tüümiani kasutada. Seda on koduaias kerge kasvatada ning samuti leiab seda igast hästivarustatud toidupoest. Pika ja kireva ajalooga aromaatne tüümian on pea igas köögis kohustuslik element.
Tüümiani ajalugu
Tüümiani ning liivateede perekonda tähistav ladinakeelne nimetus ‘thymus’ tuleneb arvatavasti kreekakeelsest sõnast ‘thymos’, mis tähendab eluhingust. Varasemalt usuti, et tüümianipuhmas elasid haldjad ja seepärast hoiti aianurgas ikka üks lapike tüümiani tarbeks. Vanasti põletati seda nõelavate putukate peletamiseks. Tüümian on mitmetes kultuurides sümboli staatuses. Kreeklased kasutasid tüümiani sümboliseerimaks stiili ning elegantsust. Keskajal tähistas tüümian rüütellikkust. Prantsusmaal aga vabariiklikku vaimu.
Roomlased oskasid samuti tüümiani hinnata ja kasutasid seda seedimise parandamiseks, köha raviks ning sooleparasiitide vastu. Frangi riigi kuningas Karl Suur käskis tüümiani isegi oma kuninglikus palees kasvatada. Kuna keskajal seostati tüümiani vaprusega, lasid rüütlid selle taime kujutisi oma rüüdele tikkida. Keskajaks osati lisaks tüümiani antiseptilistele omadustele hinnata ka selle kasutusvõimalusi liha säilitamisel.
Šoti mägismaade elanikud valmistasid tüümianist erilist märjukest, mis pidi aitama julgust koguda. Nõmm-liivatee, mida mujal maailmas rahvapäraselt metsikuks tüümianiks hüütakse ongi näiteks Šoti Drummondi klanni sümboliks.
Näpunäide. Esimesed asunikud viisid Vahemeremaadest pärit aed-liivatee ehk tüümiani endaga ka Ameerika mandrile. Praeguseks kasvatatakse seda ohtralt nii Ameerika Ühendriikides kui mitmel pool Euroopas.
Tüümian ravimtaimena
Nii aed- kui nõmm-liivateed on läbi aegade kasutatud mitmete erinevate tervisehädade puhul. Seedimise ergutamiseks on aed-liivateed näiteks veini sees keedetud, samuti on seda kasutatud kõhulahtisuse vastu ning menstruatsiooniaegsete krampide vaigistamiseks.
Näpunäide. Aroomiteraapias kasutatakse tüümiani tuju tõstmiseks ning stressi leevendamiseks.
Taimeravitsejad soovitavad tüümiani kasutada kopsuturse ja õhupuuduse korral. Sel on tugevad antiseptilised omadused ning tüümiani eeterlikku õli võib kasutada lõikehaavade puhastamiseks. Tüümian leiab sagedast kasutust ka hambapastade ja suuloputusvete sees.
Näpunäide. Tüümian on tõhus fungitsiid ning seda on kasutatud jala seenhaiguste ravimisel.
Ettevaatusabinõud
Tümooli sisaldavate eeterlike õlidega (nagu tüümiani õli) tuleb ettevaatlikult ümber käia. Puhtal kujul võib tümool põhjustada peapööritust, kõhulahtisust, peavalu ja iiveldust. See võib südamele rusuvalt mõjuda ning kilpnääret ülemäära stimuleerida. Seda on varasemalt ka ussirohuna (kidausside vastu) kasutatud, ent tegelikult võivad vastavad „ravimi“doosid hoopis surmavaks osutuda. Tundliku nahaga inimesed peaksid ettevaatlikud olema värsketest tüümianilehtedest kuumade presside ja mähiste tegemisel.
Tüümian maitsetaimena
Karl Suur hindas tüümiani mitte ainult ravimtaimena, vaid ka selle liha säilitavate omaduste tõttu. Tüümianil on kergelt murune maitse ning nelki meenutav järelmaitse. Erilist tunnustust on tüümian leidnud just Prantsuse köögis, kus seda peetakse ühes kõige paremaks maitsetaimeks üldse. Tüümiani lehti ja oksakesi kasutatakse värskete salatite sees ning bouquet garni maitseainesegus. Seda kasutatakse eelkõige Prantsuse, Cajuni ja Kreooli köögis.
Tüümian sobib veiseliha, kala, linnuliha, täidiste, talleliha, vorstide, suppide ning hautiste maitsestamiseks. Samuti kasutatakse seda maitsevõide ja -majoneeside valmistamiseks. Tüümian kuulub ka erinevate maitsestatud äädikate koostisainete hulka. See läheb hästi kokku mitmete aedviljadega nagu tomatite, sibulate, baklažaani ning roheliste ubadega ja annab huvitava maitse nii seenetoitudele, munale kui juustudele. Tüümian sobib hästi küüslaugu, sidruni, basiiliku ning punega.
Erinevate maitsete otsijatel tasub teada, et saadaval on mitmesuguseid erinevaid tüümianisorte, mis võtavad šnitti teiste maitseainete nagu sidruni või muskaatpähkli maitseomadustest.
Tüümiani kasvatamine
Algajad aednikud võiksid alustuseks valida hariliku aed-liivatee ehk tüümiani ning alles hiljem spetsiifilisemate sortide juurde liikuda. Tüümian on mitmeaastane väike põõsas, mis kasvab kuni 30 sentimeetri kõrguseks. Sel on palju väikeseid oksakesi ja piklikud, peaaegu ilma varreta ning umbes 1,3 sentimeetri pikkuseks kasvavad lehed. Tüümian õitseb juunis-juulis. Taime tillukesed lillakad või roosakad õied paiknevad kobarates. Tüümian eelistab kerget, kuiva ning hea drenaažiga pinnast, mille pH tase jääks 6.3 juurde. Kasvukoht olgu pigem päikeseline, aga taimed saavad hakkama ka poolvarjus.
Näpunäide. Tüümianitaimed hävivad, kui temperatuur langeb alla 12 miinuskraadi.
Kõige parem on tüümian esmalt toas mulda panna, kuna taime seemned ei hakka enne idanema, kui pinnase temperatuur on vähemalt 21 kraadi. Kui noored taimed on juba umbes kümne sentimeetri kõrgused, on paras aeg need mõne päikeselise ent tuule eest varjatud koha peale paigutada ning nädala pärast võib väikesed tüümianitaimed juba peenrasse istutada. Nagu mitmed teisedki maitsetaimed, ei vaja tüümian kasvamiseks viljakat mulda. Peale tavapärase kastmise ei vaja tüümian mingit erilist hoolt.
Näpunäiteid kokale
Tüümian annab omapärase maitse näiteks soolvees oliividele. Seda võib kasutada ka marinaadides ning lisada suppidele ja pajaroogadele. Tüümianilehed sobivad hästi salatite kaunistamiseks.
Tüümiani kasutamiseks köögis leiad lisainfot siit inglisekeelselt lehelt.
Tüümiani võiks igal juhul maitsetaimenurka lisada. Kes teab, ehk tõmbab see isegi muinasjutulisi haldjaid ligi ning süstib juurde uut elujõudu.