Põhjamaine kliima ei välista sugugi roosipõõsaste õiteilu nautimist – külmaõrnad roosid tuleb lihtsalt õigel ajal kinni katta. Karmid talved võivad põõsasroose tõepoolest tugevalt kahjustada. Siinne juhend jagab aga õpetust, kuidas neid kaitsta. Suurem osa erinevaid hübriidsorte saavad talviste tuulte, külmumiste ja sulamiste eest kaitseta jäädes kas tugevalt kahjustada või surevad sootuks. Seepärast on oluline hilissügisel parajalt aega varuda, et oma roosid talveks ette valmistada. Vastasel juhul tervitavad kevadet üksnes mustaks tõmbunud ja kuivanud oksarootsud.
Näpunäide. Pehmetel lumerohketel talvedel võivad katmata jäänud roosid ka omapäi kevadeni vastu pidada. Üldjuhul tahavad igasugused roosid (peale külmakindlate pargirooside) Eesti kliimas siiski talveks kinnikatmist.
Pikalt kestev pakane ei mõju roosidele just hellitavalt, aga kõige suuremaks talviseks probleemiks on tegelikult kuivadest talvetuultest ja vahelduvast külmumisest-sulamisest-külmumisest tingitud veepuudus. Talve kuivatavat mõju aitavad vähendada õiged katmisvõtted. Sel moel jäävad roosipõõsad talve jooksul terveks ning kevade saabudes ei takista miski neil taas elujõuliselt kasvama hakkamast.
Sidumine ja muldamine
Alustuseks tuleb laiad roosipõõsad tugeva nööriga kokku siduda, nii et nöör jookseks ümber roosipõõsa välimiste oksade. Selleks, et roositaimede juuri külmumise, pinnase kerkimise ja temperatuurimuutuste eest kaitsta, tuleb roosipõõsa alumise osa ümber 20-30 sentimeetri kõrgune mullavall moodustada. Seejuures ei tohi mulda mitte ümbritsevast peenrast kraapida (see jätaks juured veelgi kaitsetumaks), vaid see tuleks tuua mõnest teisest aianurgast.
Katmine
Kuuseoksade ja kaitsekangaga katmine tagab roosipõõsastele põhilise kaitse ning Eesti talvede jaoks sellest üldjuhul ka piisab. Karmima ja muutlikuma mikrokliimaga piirkondades ning eriti külmaõrnade sortide puhul tuleks rooside katmisel aga sammukese võrra kaugemale minna.
Soojustus
Roosipõõsa ümber mulla kuhjamine aitab taimedel talve suure tõenäosusega küll üle elada, ent sellest ei piisa kevadise tugeva kasvu tagamiseks. Talv saab külma meelevalda jäänud ülemistele oksadele enamasti saatuslikuks. See tähendab, et kevadel tuleb ette võtta suur tagasilõikus ning põõsastel kulub endise vormi taastamiseks rohkem aega. Kõige parema külmakaitse jaoks tuleks roosipõõsad tervenisti või suures osas pehmest plastikust, tõrvapapist või traatvõrgus keeratud ja orgaanilise materjaliga täidetud silindriga ümbritseda – sel moel soojustatud taimi ei ohusta ekstreemsusteni küündivad temperatuurid ega kuivatavad tuuled.
Puulehed, ehkki neid leidub sügisel kõikjal külluses, pole soojustusmaterjaliks just parim valik. Märjaks saades jäävad lehed niiskeks ning muutuvad seeläbi sobivaks kasvulavaks erinevatele seenhaigustele, mis võivad õrnadele roosidele saatuslikuks saada. Mõnel pool soovitatakse soojustusena ka mulda kasutada, aga tegu pole just kõige mugavama lahendusega. Lisaks võivad peenemad oksad mulla raskuse all lihtsalt ära murduda. Sobivaim orgaaniline materjal rooside soojustamiseks on turvas, peeneks lõhutud puukooretükid või mõni muu keskmisse raskuskategooriasse kuuluv multšimaterjal. Boonusena võib multši kevadel talvekatteid eemaldades lihtsalt põõsaste ümber laiali ajada. Soojustatud katte ümber veel omakorda mulla kuhjamine tagab juurtele veelgi parema kaitse ning aitab silinder-ümbrist paigal hoida. Taaskord tuleb silmas pidada, et mulda ei tohi mitte niisama ümberringi kokku kraapida, vaid mujalt juurde tuua.
Kui sügiskuudel roosidele õigeaegselt tähelepanu pöörata ning nad talviste külmade ja tuulte eest korralikult kinni katta, püsivad taimed kevadeni terved ning elujõulised. Kevadel, enne kui roosipungad punduma hakkavad, võiks talvekatted eemaldada. Suure tõenäosusega tuleb seda teha enne viimaseid kevadisi öökülmasid, aga see on siiski vajalik, et roositaimed saaksid uuesti välistingimustega kohaneda. Lisaks võib hilisem multši ja pinnase laialiajamine uusi kasvusid kahjustada. Õigeaegsete ennetavate meetmete kasutamine tagab õiteilu ka järgmiseks kasvuhooajaks.