Mõned levinumad rooside haigused ja kahjurid ning nende vastu võitlemine

6966

Roosid on kaheldamatult iga aia krooniks. Roose on nende ilu pärast armastatud juba pikki sajandeid ning neid on peetud armastuse, truuduse ja pühendumuse sümboliks. Tegu on ühtede kõige populaarsemate taimedega, mida kasvatavad ühtmoodi nii hobiaednikud kui professionaalsed roosikasvatajad.

Mõistagi on roosid vastuvõtlikud erinevatele haigustele ning hädadele, millest mõningad ongi vaid roosidele ainuomased. Iga aednik, kes soovib oma aeda roosidega täiendada, peab end nende kuninglike lillede eriomaste vajadustega kursi viima.

Mustad laigud lehtedel

See on ilmselt üks kõige levinumaid haigusi, mis roose kimbutab. Tegu on nimelt roosi-tahmlaiksusega. Lehtedele tekkivad ümara kujuga (enamasti) ning sakilise servaga mustad laigud, mida põhjustab seen Diplocarpon rosae. Ühtlasi võivad lehed haiguse tõttu kollaseks tõmbuda. Kõige vastuvõtlikumad on noored, vähem kui kaks aastat vanad lehed. Tahmlaiksust põhjustavad seened suudavad ka talve üle elada. Selleks, et kogu haiguskäik kevadel uuesti otsast peale ei hakkaks, tuleb haigestunud roosid sügisel tagasi lõigata.

480

Näpunäide. Roosi-tahmlaiksuse ennetamiseks tuleb taimede vahele istutades piisavalt ruumi jätta. Madalamad teeroosid tuleks istutada umbes meetriste vahedega ja suuremate roosipõõsaste vahele tuleks jätta ligi 1,2 meetrit ruumi. Nii pääseb õhk taimede ümber hästi liikuma. Samuti tuleb tähelepanu pöörata kastmisele – seda soovitatakse teha varahommikuti ning seejuures tuleks vältida lehtede märjakstegemist (kasta tuleb taime alaosa).

Haigusest vabanemiseks tuleb nakatunud lehed võimalikult kiiresti taime küljest eemaldada ning juba maha langenud lehed kokku korjata. Tahmlaiksusega võitlemiseks saab soetada ka mitmeid tööstuslikult toodetud preparaate. Kuna tegu on tõepoolest laialdaselt levinud roosihaigusega, tasub olemasolevad tooted kodus käepärast hoida. Sel moel saab probleemile vajadusel kiiresti reageerida ning tekkivat kahju vähendada.

Näpunäide. Üks tõhus ja looduslik abivahend tahmlaiksusega võitlemiseks on näiteks väävel. Väävlikiht ei lase haigust tekitavatel seentel kasvada. Samas tuleb väävlit taimedele kanda juba enne kui seeneeosed sinna jõuavad. Selleks on soovitatav muretseda vees lahustuvat väävlit ning kevadel veel puhkeseisundis olevad taimed sellega üle pritsida. Kuivõrd vihmahood pesevad väävli taimedelt maha, on seda protseduuri vaja üsna sageli korrata. Väävel on suurepärane looduslik vahend tahmlaiksuse ennetamiseks ja seda sobib kasutada ka roosi-jahukaste ning roosi-rooste puhul.


Deformeerunud ja närbunud lehed

Siingi on tegu üsna levinud roosihaigusega, mida tuntakse roosi-jahukaste nime all. See on seenhaigus, mille tulemusena roosi varred, lehed ja õienupud kattuvad valge jahulaadse kirmega. Haigestunud lehed tõmbuvad omakorda lillakaks ning deformeeruvad.

Näpunäide. Jahukasteseen imeb lehtedest niiskust ja toitaineid. Esimene märk jahukastest ongi see, kui noored lehed hakkavad kurruliseks muutuma. See haigus suudab väga kiiresti edasi levida ning seepärast tuleb silmad lahti hoida, et sellele juba algusjärgus jaole saada. Kõige hõlpsamini nakatuvad jahukastega taimed, mille haiguskindlus on ülekastmise, veepuuduse, liigse istutustiheduse või toitainepuuduse tõttu nõrgenenud. Parim viis roosi-jahukastet ennetada on luua taimedele ideaalsed kasvutingimused.

481

Probleemist vabanemiseks tuleb aga kahjustada saanud taimedele fungitsiidi pihustada. Nii nagu tahmlaiksuse puhul, tasub ka jahukaste vastu võitlemiseks igaks juhuks alati paar pudelikest seenhaiguste tõrjumiseks mõeldud fungitsiidi käepärast hoida. Ühtlasi kehtib põhimõte: mida varem haigus avastada, seda tõhusam on ravi.


Kahjustunud lehed

Roosilehed on igasugu kahjustustele ning haigustekitajatele iseäranis vastuvõtlikud. Sageli avaldub kahju esmalt lehtede alumisel poolel. Üks kõige tavapärasemaid lehehaigusi on tuntud kui roosi-rooste. Nimi tuleneb lehtedele ilmuvatest punakas-oranžikatest laikudest. Need roostekarva reljeefsed laigud tõmbuvad sügise saabudes mustaks ning kui haigustekitajat ei hävitata, avaldub roosi-rooste kevadel taas samade taimede peal. Selle haiguse mõjul viskab roos lõpuks kõik lehed maha.

Roostehaigusega kipus olevatelt taimedelt tuleb kõik kahjustunud lehed ära korjata. Lisaks soovitatakse ülejäänud lehestikule kord nädalas looduslikku seenhaiguste vastast vahendit pihustada.

482

Näpunäide. Roosi-roostega tuleb tegeleda vahetult pärast esimeste kahjustuste avastamist. Roosipõõsaste ümber maha kukkunud lehed tuleb kokku riisuda ja minema visata, sest haigustekitaja suudab puhkeseisundisse jääda ning sel moel vanade lehtede küljes talve üle elada. Taimi tuleks kasta hommikuti ja alati alaosa juurest. Samuti tuleb jälgida, et taimedel oleks küllaldaselt kasvuruumi ning õhk saaks nende vahel vabalt liikuda. Väävliga (lahuse või tolmutatava pulbri kujul) töötlemine küll ei hävita haigustekitajat, ent ei lase uutel võrsetel nakatuda.


Kängu jäänud ning väärarenenud õied ja lehed

Kängu jäänud ja väärarenenud õite ning lehtedega on kimpus nii mõnigi roosikasvataja. Ehkki see võib olla tingitud mitmetest erinevatest haigustest, on kõige sagedasemaks põhjuseks siiski kahjur, keda tuntakse punase kedriklestana. Kedriklestad on tillukesed kollakast, punast või rohelist värvi putukad, kes klammerduvad lehtede alumisele poolele ning imevad roosidest lehtede kaudu taimemahla ning toitaineid.

Tegu on küll kahtlemata tüütute kahjuritega, ent sageli piisab probleemi lahendamiseks lihtsalt taimede nii-öelda pesemisest – tugev veejuga raputab väikesed kahjurid lehtedelt maha.

483

Näpunäide. Taimi veega pritsides tuleb lehtede alumistele pooltele eraldi tähelepanu pöörata. Samas tuleb ettevaatlik olla laia toimespektriga insektitsiide kasutades, sest ehkki kedriklestad võivad pakendil kirjas olla, ei tule putukamürgid üldjuhul nende hävitamisega toime. Seejuures hävitavad insektitsiidid aga kedriklestade looduslikke vaenlasi ja võivad kahjuriprobleemi seeläbi hoopis süvendada. Selle asemel tasub roosidele hoopis neemiõli pihustada. Neemiõli on täiesti looduslik ja mittetoksiline ega ohusta muid lillepeenras elutsevaid putukaid. Mõningatel juhtudel võib neemiõli põhjustada õite värvimuutust ning seepärast tuleks seda esmalt väikese prooviala peal katsetada. Õli tuleb kord nädalas kanda roosilehtede peale ja alla, samuti roosi alaosa ümber, kuniks kedriklestad on kadunud.


Valge võrk lehtedel

Hapraks ning laiguliseks muutunud lehed või lehestikul olev valge võrk võivad olla märgiks, et roosidel on end sisse seadnud lehetäid. Need tillukesed putukad on roosiaedades tavalised külalised, kes sarnaselt kedriklestadele kahjustavad roose neist lehtede kaudu taimemahla välja imedes. Lehetäid võivad olla nii pruunikad, rohelised kui punased ja teinekord on nad grupiti õite või lehtede alla kogunenud.

484

Nii nagu kedriklestade puhul, piisab ka lehetäidest vabanemiseks sageli vaid taimede veega loputamisest või täide looduslike vaenlaste kohalemeelitamisest.

Näpunäide. Näiteks lepatriinud on ühed taolistest kasulikest putukatest, kes suudavad lehetäisid hävitada. Lepatriinusid võib loodusest kokku korjata ning kui nad õigete võtetega lillepeenrasse lisada, on nad abiks lehetäidega võitlemisel. Lehetäide vastu aitab veel neemiõliga pritsimine.


Moonutatud ning avanemata õied

Õite mitteavanemise, osalise avanemise või moonutatud kuju taga võib olla mitmeid põhjuseid, aga üks sagedasemaid on ripstiivalised. Tegu pikkade ja peenikeste pruunikate või kollakate tiivuliste putukatega, kes elutsevad enamasti just õienuppude läheduses. Sarnaselt muudele kahjurputukatele imevad ka ripstiivalised roosidest taimemahlasid ning kuna nad teevad seda õienuppude juurest, on tulemuseks sageli moonutatud või ebaterved õied. Kui kahjustatud õie kroonlehed eemale tõmmata, näeb nende vahel enamasti kas pahalasi endid või nende väljaheiteid.

485