Sügis ja varakevad pakub sama palju võimalusi näpud mullaseks teha kui kesksuvi. Mida sellistes tingimustes aga õieti kasvatada saab, kui päevad ja ööd on veel võrdlemisi jahedad. Allpool olevasse nimekirjas on välja toodud neli aedvilja, mis pisut jahedamate temperatuuride juures suurepäraselt hakkama saavad.
Aedsalatid
Salat on midagi märksa enam kui lihtsalt lehtsalat või jääsalat. Proovida võiks ka rooma salatit ning noollehist salatit. Salatite hulka kuulub nii palju erinevaid sorte, et raske on mõnda neist eraldi esile tuua.
Salatid sobib kasvatamiseks eelkõige jahedama ilmaga, kui päevased ja öised temperatuurid jäävad alla 21 kraadi. Salatitaimi müüakse sageli ettekasvatatuna, kuid samahästi võib igaüks oma taimed seemnest kasvatada. Vaja on lihtsalt seemned osta ning need ridade kaupa peenrasse külvata.
Näpunäide. Salatiseemned on väga väikesed ning üldjuhul on neid kaunis keeruline ühtlaselt jaotada. Lihtsam on seemned vaba käega laiali puistata ja noored taimed hiljem ümber istutada. Kui noortel taimedel on olemas vähemalt kaks paari pärislehti, võib salatitaimed ettevaatlikult välja kaevata ja uue koha peale istutada. Selleks, et taimed korralikult kasvada saaksid, tuleb neile piisavalt ruumi jätta.
Peasalat ja rooma salat vajavad pisut rohkem ruumi kui näiteks lehtsalat. Üldjuhul soovitatakse iga taime vahele jätta umbes 15 sentimeetrit ruumi.
Kui ilmad on liialt soojad, hakkavad salatitaimed putkuma või õitsema ning omandavad kibeda maitse. Õnneks on olemas ka selliseid sorte, mis ei putku.
Herned
Herned armastavad samuti pigem jahedat ilma. Hilisekevadise saagi jaoks võib herned juba varakevadel sisetingimustes mulda panna, samas võib herneid ka hilissuvel külvata ja sügisel saaki koristada.
Näpunäide. Meie kliimas võib herneid külvata juba aprilli keskel ja lõpus (seda muidugi eeldusel, et pinnas on parajalt pehme).
Hernesorte on samuti erinevaid, nii söödavate kui mittesöödavate kaunadega. Need herned, mille kaunad ei kõlba süüa, tuleb enne tarbimist ära puhastada. Seejärel võib need juba ära külmutada, küpsetada, konserveerida või keeta. Söödavate kaunadega herneste puhul pole vaja nii palju vaeva näha. Neid võib samuti näiteks külmutada või keeta, aga samas võib neid ka panniroogades ja värskete salatites kasutada.
Hernestele meeldib lämmastikurikas pinnas. Seejuures peab lämmastik olema sellisel kujul, mida taimed suudaksid omastada. Enamasti mängivad siin olulist rolli mullas leiduvad bakterid. Mõned aednikud lisavad mullale lämmastiku siduvuse ergutamiseks kasulikke baktereid. Kui hernetaimed saavad lämmastikku mullast paremini kätte, on saagikus suurem.
Näpunäide. Bakterväetisi võib soetada suurematest aianduskeskustest. Enne seemnete istutamist tuleb neid üleöö bakterväetise sees leotada.
Tegelikult on ka hernetaimede õied söödavad. Tuleb lihtsalt arvestada, et kui õied ära süüa, ei valmi neist vilju. Õite söömise jaoks tuleks niisiis eraldi taimed kasvatada.
Herneid võib iga natukese aja tagant uuesti istutada nagu ubasidki. Nõnda saab kogu aeg saaki koristada.
Herned on ronitaimed ja neid kindlasti tuleb toestada. Selleks võib osta eraldi valmis kujul võre või hoopis ise vaiadest ja nöörist sobivad toed valmistada.
Vaiadest nööri läbi sidumiseks võib kasutada nii trellpuuri kui tõmmitsat. Esimesed nöörid tuleb horisontaalselt kahe vaia vahele tõmmata. Neid võiks olla mitu nii-öelda korrust ning nende vahel peaks olema vähemalt kuus sentimeetrit ruumi. Seejärel tuleb nööri ka vertikaalselt ja diagonaalis hakata põimima. Hernetaimedele meeldivad sakilised, sopilised võrgud.
Väädid haaravad kinni sisuliselt kõigest, nii et mida rohkem nööri, seda parem. Hernetugi võiks olla vähemalt meetri kõrgune. Soovitavalt lausa 1,2 meetrit või enamgi, sest õigete kasvutingimuste juures kasvavad paljud hernesordid üsna kiiresti ja kõrgeks.
Porgandid
Valdava osa inimeste jaoks võrduvad porgandid pikkade, oranžide juurikatega. Algselt olid porgandid tõenäoliselt hoopis valged või hoopis tumedamat punakaspruuni tooni. Porgandisortide valik on kaunis kirju, alates pikkadest ja peenikestest kuni väikeste, pöidlapikkuste porganditeni. Need võivad olla nii punast, kollast, valget kui oranži värvi.
Porgandid armastavad idanemiseks ja kasvamiseks pigem jahedamat keskkonda. Idanemine kipub siiski üsna kaua aega võtma. Teinekord kulub lausa kaks nädala, enne kui võrsed end läbi mulla murravad. Porgandid kasvad paremini koos redistega – need kiirekasvulised juurviljad pakuvad ka porganditele teatud eeliseid. Esiteks võib redisetaimi kasutada peenra tähistajatena. Iga porgandi juurde istutatakse redis, et rohides kogemata vale asja ära ei viskaks. Teiseks aitavad redised pinnast murendada ja kobestada, nii et nõrgema kasvuga porgandid suudavad end kergema vaevaga läbi pinnase murda.
Porgandid valmivad umbes kahe kuni kolme kuu jooksul. Samas võib neid ka enneaegselt korjata ja süüa. Metskitsed ja küülikud armastavad vahest porgandipealsete kallal maiustamas käia. Selle ennetamiseks võiks taimed kinni katta või porgandite vahele näiteks sibulad istutada.
Samas ei maksa porgandeid istutada tilli vahetusse lähedusse. Taimed võivad risttolmlema hakata ja selle tulemusena langeb taimede saagikus. Porgandid eelistavad liivast kasvupinnast, niisiis tasuks peenrasse pisut liiva segada. Üleväetamise korral muutub porgandi maa-alune juur karvaseks-narmaliseks.
Näpunäide. Kõige paremini kasvavad porgandid liivsavimullas ja liivases mullas. Raskes. savised pinnases on tulemuseks kõverikud porgandid. Üks moodus porgandi kasvutingimuste parandamiseks on lisada mullale komposti.
Kapsasrohud (brokoli, lillkapsas ja rooskapsas)
Enamasti teatakse kapsasrohte nende kõige tuntumate esindajate, brokoli, rooskapsa ja lillkapsa järgi. Kapsasrohtude perekonda kuuluvad taimed ei armasta liialt kõrgeid temperatuure ning on kasvuviisilt ja välimuselt kõik üsna sarnased.
Taimed kasvavad sageli 60-90 sentimeetri kõrguseks ja niisama laiaks. Seega tuleb kapsasrohtudele peenras omajagu ruumi jätta. Kuumematel päevadel kipuvad taimed närbuma. Kui neid aga regulaarselt kasta, peaksid taimed päikese loojudes uuesti elavnema.
Kapsasrohtude kõige levinumad kahjurid on näiteks kapsaliblikad, nälkjad ja teod. Esimesed liblikad, mida soojemate ilmade saabudes näha võib, ongi enamasti just väikesed, valged kapsaliblikad. Nad munevad oma munad kapsasrohtude peale ning nende väikesed rohelised röövikud suudavad kiiresti hävitada terve peenratäie taimi.
Kapsastel olevad röövikuid võib käsitsi kokku korjata. Olemas on ka spetsiaalsed pihustatavad taimekaitsevahendid, aga samahästi sobib kasutada omatehtud pestitsiid. Selleks tuleb kannmikseris kokku segada sibul, Cayenne’i pipar (või mõned värsked tšillikaunad), küüslauk ja vesi. Saadud segu tuleb läbi kurnata, veepritsi sisse valada ning seejärel võib seda vajadusel taimedele pihustada. Suurem osa putukaid ning muid kahjureid ei talu sellega kaasnevat lõhna ja maitset ning üritavad seguga piserdatud alasid vältida. Pärast suuremat vihmasadu tuleb sibula-pipra-küüslaugu segu uuesti taimedele piserdada. Kõige parem, kui seda regulaarselt igal õhtul teha.
Näpunäide. Soojema kliimaga maadel sobivad kapsasrohu perekonda kuuluvad taimed kasvatamiseks pigem hilissuvel ja sügisel kui kevadel. Pidevalt kõrgete temperatuuride juures kipuvad nad putkuma.