Kõik ronitaimedest

3562
Jasmiinikaar

Oskus majasein või müüritis servast servani ronitaimedega kanna lööb ka kõige kogenuma aedniku pahviks. Kui ronitaimedega õigesti ümber käia, võib nende abil katta näotud aiad ning seinad. Saladus seisneb loodusest eeskuju võtmises. Oluline on endale kõigepealt selgeks teha, kuidas valitud ronitaim looduses kasvab ning toimib. Seejärel tuleb lihtsalt õige toestamismeetod leida ja peagi katab kulunud seina juba lopsakas lehestik.

Ronitaimed kasvavad ja kinnituvad erinevalt. Üht tüüpi ronitaimedele on vaja vertikaalseid tugesid, teistele aga horisontaalseid. Mõned taimed ei vaja üldse lisatuge. Ronitaimed jagunevad viide kategooriasse: köitronitaimed, väänronitaimed, ogaliste vartega ronitaimed, isekinnituvad ronitaimed ja juurronitaimed.

Köitronitaimed

Köitronitaimede nimetus tuleb nende pikkadest traatjatest kasvudest – köitraagudest – mis ulatuvad vartest paari sentimeetri kaugusele ning tõmbuvad tuge tajudes selle ümber keerdu. Köitronitaime jaoks on kõige parem horisontaalne tugisüsteem. Toed peavad aga olema õhukesed (mitte rohkem kui kuue millimeetrise läbimõõduga), et taim saaks nendeks kinni haarata. Hea valik on näiteks 5×5 cm ruutudega võrk. Veelgi parem on aga postide vahele horisontaalselt seotud nöörid.

Kannatuslilli on maailmas enam kui 500 erinevat liiki. Kannatusilled kasvavad tsoonides 5 kuni 9, aga meie kliimas on tuleks taimed talveks tuppa viia või tugevalt üle multšiga ja kinni katta. Õigete kasvutingimuste korral võivad kannatuslilled hooaja jooksul lausa üheksameetristeks kasvada. Kannatuslill eelistab osaliselt varjulist kuni täispäikeselist kasvukohta ning tahab palju kastmist. Pinnas tuleb pidevalt niiskena hoida – eriti õitsemise ajal.

Karedakarvane ebaviinapuu on pilkupüüdva välimusega ronitaim, mis kasvab ligi kahe meetri kõrguseks. Eelistatuim kasvukoht peaks olema päikeseline (või vähese varjuga). Karedalehine ebaviinapuu kasvab kõige paremini tsoonides 6 kuni 9. Viinapuuliste sugukonda kuuluvad heitlehised ja puitunud varrega ebaviinapuud kannavad olenevalt liigist eri värve marju: salatirohelisi, türkiissiniseid, terasekarva ja akvamariinsiniseid. Sügisel hakkavad õitsema sinakaslillad õied.

Näpunäide. Pilkupüüdvate köitronitaimede hulka kuuluvad ka troopikas kasvavad mandvillid, laialehine seahernes ja viinapuud.

Lehtertapud

Väänronitaimed

Väänronitaimedele on kas väänduvad lehed või varred, mis tahavad millegi vertikaalse ümber keerduda. Väänronitaimedele võib toeks panna nii võrestiku, nööri, traadi kui posti. Peamine, et see oleks vertikaalne. Väänronitaimede hulka kuuluvad näiteks lehtertapp, suurelehine tobiväät, väätiv kuslapuu, elulõng, tunbergia ja rippuba. Väänduvad ronitaimed, iseäranis just kuslapuu ja rippuba võivad kasvada üsna suureks ning vajavad raskuse ülalhoidmiseks vastupidavat tuge.

Lehtertapud on vaatamata mõningatele väärarusaamadele siiski üheaastased taimed, mitte püsikud. Tegu on lihtsalt kiirekasvuliste taimedeg. Lehtertapud on väga külmaõrnad ja hukkuvad juba esimeste miinuskraadidega. Taimed võivad kahe kuu jooksul enam kui kolme meetristeks kasvada. Lehtertappe võib õue istutada pärast viimaste öökülmade möödumist. Nad vajavad palju valgust ja soojust. Seemneid istutatakse poole sentimeetri kuni pooleteise sentimeetri sügavusele umbes 20 cm vahedega. Parimate tulemuste saamiseks on soovitatav seemneid enne istutamist kas öö läbi vees leotada või viiliga sälgutada. Eeldusel et kastmise ja väetamisega liiale ei minda, õitseb lehtertapp külluslikult suvest sügiseni.

Suurelehine tobiväät eelistab varjulist või poolvarjulist kasvukohta. Tegu on üsna külmakindla taimega, mis õitseb hiliskevadest sügiseni. Kuni kümnemeetristeks kasvavatel väätidel on piklikud südamekujulised lehed ja ebaharilikud piipu meenutava kujuga kollakasrohekad õied. Ehkki suurelehise tobiväädi õied tõmbavad ligi nii linde kui liblikaid, on nende lõhn inimeste jaoks siiski pigem ebameeldiv. Lisaks sellele on oluline meeles pidada, et tegu on mürgise taimega. Kasvu ja uute õite soodustamiseks tuleb taime regulaarselt tagasi lõigata.

Kuslapuu liike on üle 200, Eestis kasvab neist pärismaisena kaks. Kuslapuu on küllalt talvekindel, kiire kasvuga ning kasvab edukalt mitmesugustest kliimaoludes. Suviti meelitavad kuslapuu lõhnavad õied ligi mesilasi ja liblikaid. Sügisel valmivad viljad toovad aga aeda linde. Kuslapuu eelistab päikesepaistelist kasvukohta, aga saab hakkama ka poolvarjus. Taime ei vaja palju kastmist. Kuslapuid võib istutada kevadel, kui öökülmade oht on möödas. Ülespoole suunamise jaoks tuleb taimed istutada umbes 15-30 cm toest eemale, et neile jääks parajalt kasvuruumi. Mõningal juhul tuleb väädid venivast materjalist paelaga toe külge siduda. Selleks sobivad nii hambaniit kui sukkpüksteribad – peamine, et kasutatav materjal kasvavatele taimedele sisse ei sooniks. Talveks tuleb taimejuured korralikult kinni katta, et neid külma eest kaitsta.

Eluõnga nimetatakse mõnel pool lausa ronitaimede kuningannaks. Elulõngale sobib selline kasvukoht, kus juurte osas jääb varju, aga kasvude ülemine osa saab päikest. Seetõttu oleks ideaalne lahendus istutada elulõng koos pinnakattetaimega. Pinnas olgu läbikaevatud, kobestatud ja poorne, et juured saaksid end takistamatult laiali ajada. Elulõnga tuleb regulaarselt kasta, aga see ei taha ülekastmist.

Näpunäide. Kuna elulõngal on väänduvad lehed, mitte varred, vajab see toeks midagi peenikest nagu traat või nöör. Paarisentimeetrise läbimõõduga liistudest laotud võre elulõngale ei sobi.

Tunbergiat nimetatakse ka mustasilmseks Susannaks. Meie kliimas on tegu üheaastase taimega, aga soojemates maades kasvatatakse seda mitmeaastase taimena. Tunbergiad armastavad ohtralt päikest ning vajavad regulaarselt kastmist. Samas saavad taimed hakkama ka poolvarjus. Tunbergiaid on seemnest kerge kasvatada. Taimed kasvavad 2,5-3 meetristeks.

Näpunäide. Närbunud õied tuleb regulaarselt ära näpistada, et uute kasvu soodustada. Kui tunbergia hakkab seemneid kasvatama, lõppeb ka õite moodustumine.

Rippoa väädid kaunistavad nii mõnegi majapidamise fassaadi. Rippuba eelistab päikesepaistelist kasvukohta ning taimi tuleb regulaarselt kasta. Enne kui taimed ise ronima hakkavad, tuleb nende kasvu pisut suunata. Kord toele kinnitunud, hakkavad rippoad hiliskevadel või varasuvel lõhnavate valgete, roosade või lillakate kobaratena õitsema.

Näpunäide. Rippoaväädid võivad väga raskeks muutuda ning on teada juhtumeid, kus taimed kukutavad oma raskuse all kokku terveid rõdusid ja aiaehitisi. Seetõttu on oluline, et rippubade tugi oleks erakordselt vastupidav.

Silmailu pakkuvate väänronitaimede hulgas on veel kuu-lehtertapp, roosa jasmiin ja sulgjas lehtertapp.

Roniroos

Ogaliste vartega ronitaimed

Need taimed ei suuda iseseisvalt ronida ning vajavad nööri või traadiga kinnitamist. Kuna tegu on okkaliste taimedega, on toestamine paras väljakutse. Ogaliste vartega ronitaimede hulga kuuluvad bugenvillead ning roniroosid.

Bugenvillead vajavad kasvamiseks palju päikest ja hea drenaažiga pinnast. Bugenvilleasid tuleb väetada kohe varakevadel ning uuesti südasuvel. Tagasi võib neid lõigata alles pärast õitsemist. Tegu on soojalembeste taimedega, mis vajavad talveks kaitset. Külmavõetud oksad siiski kogu taime üldjuhul ära ei tapa.

Näpunäide. Bugenvilleade kastmisega ei maksa liiga kaua oodata. Pinnas peaks kogu aeg niiske olema, aga mitte päris ligumärg. Taim tunneb end kõige paremini viljakas pinnases. Tegu on tõesti üsna külmaõrnade taimedega, aga pottidesse istutatuna on bugenvillead tõeline vaatamisväärsus.

Roniroosid võivad kasvada väga kõrgeks (pea kaheksameetristeks). Neil on väga painduvad varred, mille saab panna kinnituma peaaegu kõigele. Suure osa roniroose vajab täispäikest, aga mõningad sordid kasvavad hästi ka osalises varjus. Roniroose on kahesuguseid: ühed õitsevad korra suve jooksul, teised on korduvõitsevad. Viimastel on tugevamad varred. Roose tuleb väetada vähemalt kaks korda aastas – aprillis ja juulis.

Näpunäide. Sügisel tuleb roniroosid tagasi lõigata ning võta maha kõik varred, mis teist aastat õitsesid. Lisaks sellele tuleb ära lõigata ka surnud ja kahjustada saanud oksad.

Ka lõhnav sõstar liigitub ogaliste vartega ronitaimeks.

Isekinnituvad ronitaimed

Isekinnituvatel ronitaimedel on samuti oksadele kinnituvad köitraod. Erinevus seisneb aga selles, et köitronitaimed vajavad lisatuge, siis isekinnituvad ronitaimed eritavad kleepuvat liimainet, mis võimaldab neid köitraagude abil peaaegu igale poole kinnituda. Isekinnituvad ronitaimed on näiteks kolmetipuline metsviinapuu ja harilik metsviinapuu. Need ronitaimed ei vaja mingit täiendavat tuge peale vertikaalse pinna, kuhu kinnituda.

Kolmetipuline metsviinapuu on kiirekasvuline ronitaim, mis armastab päikesepaistet, aga saab hakkama ka poolvarjus. Eelistatud on viljakas saviliiv, mis peaks olema kergelt niiske kuni kergelt kuiv. Kolmetipuline metsviinapuu kasvab eduliselt kuni tsoonini 5 ning lepib ka savise või kivist pinnasega. Lillede ja viljade valmimiseks on siiski vaja päikesevalgust.

Harilik metsviinapuu on tugeva kasvuga mitmeaastane väät, mis võib kasvada kuni 15 meetri kõrguseks. Kasvab tsoonides 3-9. Harilikku metsviinapuud tuleb aeg-ajalt hooldada, sest ülekäte lastes võib see alustoeks oleva puu ära lämmatada. Harilik metsviinapuu kasvab hästi peaaegu igasuguste tingimuste juures ning saab hakkama nii päikese käes kui varjulise koha peal. Hilissuvel avanevad metsviinapuul tillukesed kollased õied. Sügisel aga valmivad marjad, mida armastavad mitmed linnud ja loomad. Inimestele on metsviinapuu marjad mürgised.

Roniv trompetõis on veel üks kauni välimusega isekinnituv ronitaim.

Roniv hortensia

Juurronitaimed

Juurronitaimed kasutavad ronimiseks ronijuuri. Need ronijuured on nii tugeva haardega, et võivad äratõmmates isegi värvi ja mörti lahti tõmmata. Seepärast on juurronitaimi parem istutada aia või spetsiaalse alusvõte juurde, mitte maja ega muude ehitiste lähedusse. Need ronitaimed ei vaja mingit täiendavat tuge peale vertikaalse pinna, kuhu kinnituda.

Roniv hortensia võib piisava ruumi ja ideaalsete kasvutingimuste korral kasvada lausa kuni 25 meetri kõrguseks. Roniva hortensia eelistatud kasvutsoonid on 4-7. Taimed lepivad pea igasuguse pinnasega, aga tahavad siiski päikesepaistelist või poolvarjus olevat kasvukohta. Roniv hortensia kasvab suureks ja raskeks ning vajab ulatusliku toestust.

Harilik luuderohi kasvab parasvöötmes ka päikeselise koha peal ent eelistab siiski poolvarju või varju. Hariliku luuderohu väädid võivad kasvada kolmemeetriseks. Eelistatud kasvutsooni 3-9. Istutamisel tuleb taimede vahele 45 cm ruumi jätta.

Näpunäide. Taolistel suurekasvulistel taimedel tuleb pidevalt silm peal hoida ning neid vajadusel tagasi lõigata.

Ronitaimede suunamine

Mõned ronitaimed nagu luuderohi haagivad end ise sobiva aluse külge. Mitmed õitsevad ronitaimed vajavad selleks alguses aga pisut abi. Istutades tuleb jälgida, et taimede ja tugistruktuuri vahele jääks vähemalt 20 cm vaba ruumi. Kui tugistruktuuriks on elumaja või kuur, tuleks taimed istutada veelgi kaugemale (kuni 45 cm), sest suurem ehitis ja katuseräästas loob vihmavarju, mis võib taimed janusse jätta. Taime põhivars tuleb kinnitada tugistruktuuri (võre, aia vms) külge. Aianduskeskustest võib selleks soetada eraldi taimedele mõeldud kinnitused, aga piisab täiesti tavalisest kaetud traadijupist. Väga noore ja õrna taime puhul on soovitatav kasutada sukapükstest lõigatud ribasid. Seejärel tuleb toe külge kinnitada ka muud kasvavad väädid. Edasine tegevus seisneb peamiselt ootamises ja kontrollimises. Iga paari päeva tagant võiks taimedele jälle pilgu peale visata ning jonnakamad ja pikemaks kasvanud väädid kinni siduda.

Kui tundub, et taim on hakanud õiges suunas kasvama, pole edasine kinnitamine enam vajalik. Kasvusuuna ja intensiivsuse kontroll all hoidmiseks tuleb taimi regulaarselt tagasi lõigata. Kui ronitaim hakkab ühe koha pealt raskeks ja tihedaks muutuma, tuleb seda hõrendada. Samuti tuleb ära lõigata need varreotsad, mis kasvavad valesse suunda.

Näpunäide. Kui tundub, et ronitaim, et taha eriti kasvada, tasub meeles pidada vana mõttetera, mille kohaselt ronitaimed esmalt magavad, siis hiilivad ning viimaks hüppavad. Mõnedel taimedel kulub lausa kaks-kolm aastat enne kui need tugevamalt kasvama hakkavad ning kolm kuni viis aastat enne kui moodustuvad esimesed õied. Õigesti hooldatud ja suunatud ronitaimed on aga ootamist väärt.