Puude tagasilõikamine võib paljude aednike jaoks raskesti arusaadav olla, aga õige tagasilõikamine on puude ja puuviljade korraliku kasvu tagamiseks hädavajalik. See meenutab justkui mingit müstilist rituaali, mis ühendab endas nii kunsti kui teaduse. Oma esimese viljapuu puhul püütakse tagasilõikamisega ise hakkama saada. Sageli arvavatakse seejuures, et puid lõigatakse tagasi rohkem silmailu kui millegi muu pärast. Varutakse aega, et puudele kena kuju anda ja eemaldada kõik kuivanud või surevad oksad. Nõnda talitatakse umbes korra kuus ja seejuures tehakse kõike täiesti valesti.
Tagasilõikamine on palju enamat kui lihtsalt viljapuude iluravi. See on puude kasvamise oluline osa. Valesti tagasilõigatud puudel võib vilju olla ülearu või üldse mitte.
Millal peaks tagasi lõikama?
Surnud oksade aastaringne eemaldamine ja puuvõra vormimine sarnaneb rohkem koristamisele. Tagasilõikamine on mõeldud spetsiaalselt selle tarbeks, et puudel oleks kergem kasvada ning et nad rohkem saaki annaks. Peamiselt lõigatakse puid tagasi talve lõpus, kui puude puhkeseisund on läbi saamas või siis varakevadel. Sel ajal pole puul nägemisvälja takistavaid lehti või vilju ja okstele on selge vaade. Pole midagi hullemat, kui proovida mõnd oksa lõigata ja selle asemel redeli otsast alla kukkuda, valest oksast läbi lõigata või kukkuva puuviljaga vastu pead saada. (Juhtub nii esimest, teist kui kolmandat) Puid võib ka suvel lõigata, aga suvine aeg sobib vaid selleks, et ülekasvanud või lihtsalt liiga suurte puude kasvule piir panna.
Noore puu tagasilõikamine
Noori viljapuid tuleb palju tagasi lõigata. Sisuliselt tuleb väikesed puud uuesti maast turritavateks toigasteks muuta. Otstarbekas on kõik väikesed rõhtsad oksad alles hoida ja eemaldada need, mis kasvavad pigem vertikaalselt või suunaga allapoole (väiksema kui 90° nurga all). Ideaalsed oksad kasvavad ülespoole 45 kuni 60° nurga all. Iseenesest mõistagi tuleb ära lõigata haiged oksad ja juurel asetsevatest lisapungadest sirguvad võrsed. Viimaseid nimetataksegi juurevõsudeks, mis puudega toitainete pärast konkureerivad ja millest mingit kasu ei ole.
Suurema puu tagasilõigamine
Kui puud suuremaks kasvavad, tasub mõelda latvamise (ka tulbastamine, tugev kärpimine) ja harvendamise peale. Samas ei tohi neid kahte segi ajada. Puu latvamine tähendab, et puuvõra kärbitakse kerakujuliseks või pealt lamedaks. Tegu on äärmusliku meetmega, mis tasub jätta elukutselise arboristi hooleks. Valesti teostatud latvamine võib puude lehestikku kõvasti kahandada ja põhjustada eri suunas trügivate võrsete kasvu. Enamasti otsustatakse latvamise kasuks vaid siis, kui puu on nii suur et muutub ohtlikuks või kasvab elektriliinide vahetus läheduses. Puude harvendmine tähendab aga seda, et oksad lõigatakse ära täielikult – kuni puutüveni. Nii on võimalik säilitada puu üldkuju ja uute võrste kasv jaotub ühtlaselt. Mõistlik on ära lõigata ka need oksad, mis on pöördunud nii, et kasvavad võrasse sisse.
Pungad ja oksad
Pungasid tuleks lõigata punga ja puu liitumiskohast. Tüükaid ei maksa jätta. Kui oksad on ülekasvanud või viljade all liiga lookas, ongi aeg pungasid ja võrseid tagasi lõigata. Seejuures tasub meeles pidada, et iga pung areneb uueks võrseks. Varasem tagasilõikamispraktika nägi ette, et lõikekoht oli tüvega tasa, aga niiviisi tungisid haigustekitajad puu sisse ning nakatasid seda. Õige viis okste tagasilõikamiseks on teha seda otse oksakrae kõrvalt. Sellisel juhul ei teki mitte puutüve juurest lõikamisega kaasnev ovaalne haav, vaid ringikujuline lõikehaav.
Mõni ei saa kunagi puude tagasilõikamisele pihta, aga see ei tähenda, et eksperdiks saamine oleks võimatu.