Sisukord (vajuta et avada)
Imeilusad toataimed, mis hämaras magamistoas aga vinduma ja virelema hakkavad, tekitavad inimestes üksjagu tuska. Paraku kipub see aga just nii olema – tubastes tingimustes saab küll kõiksugu erinevaid taimi kasvatada, aga rohkeõielised, erksavärvilised või vilju kandvad taimed vajavad reeglina päikeseküllast kasvukohta. Õnneks leidub piisavalt ka vähem nõudlikke taimi.
Valgus
Mõelgem hetkeks toas olevatele valgustingimustele. Siseruumides olev päikeseküllane kasvukoht pole päris sama, mis õues. Majapidamine võib olla kuitahes valgusküllane, aga ikkagi jääb see liialt hämaraks, et toas täispäikest vajavaid õuetaimi kasvatada. Suuremale osale toataimedest on valgusküllased ruumid vägagi meele järgi. Kui toas on paar akent, mida ruloo või paksude kardinatega pidevalt varjatuna ei hoita, siis võib enamasti rääkida valgusküllasest keskkonnast.
Kasulik rusikareegel. Kui toas saab keskpäeval ilma lisatulesid põlema panemata rahulikult ajalehte lugeda, on toas suure tõenäosusega piisavalt valgust mis tahes toataimede kasvatamiseks.
Teisalt võib ka liiga valgusküllane kasvukoht mõnede taimede puhul probleeme tekitada. Siseruumides on otsest päikesevalgust väga keeruline leida. Õigupoolest eksisteerib see ainult lõuna suunas vaatavate akende juures (umbes meetri raadiuses). Kui taoline koht on aga majapidamises olemas, tuleb silmas pidada, et suurem osa toataimi saab nii intensiivse valguse käes lihtsalt päikesepõletuse. Lõunapoolse aknalaua peale sobivad üksikud taimed nagu kaktused, tsitruselised, jasmiinid või krootonid. Varjulised ja hämaramad kasvukohad asuvad aga avaratest ja valgusküllastest akendest enamasti vähemalt pooleteise meetri kaugusel või mõne külmal ajal jääga kattuva, puude või ehitiste poolt varjatud, väikese, hämara või lihtsalt rulooga kaetud akna all. Põhja suunas jäävad aknad on kõige pimedamad. Idapoolsed aknad sobivad toataimedele pisut paremini ning lääneseinas olevaid aknalaudu peetakse suurema osa taimede jaoks suisa ideaalseks. Varjulised kasvukohad on sellised, kuhu loomulikku valgust üldse ei ulatu. Ilma päevavalguseta saavad hakkama vaid üksikud taimed (välja arvatud sulgvõhad ja havisabad, millest allpool juttu tuleb). Enne lillepoe külastamist tasub pisut aega varuda ning jälgida majapidamises valitsevaid valgustingimusi – lõppude lõpuks saab sobivate toataimede valikul määravaks just valgus. Talvisel ajal tuleb meeles pidada, et suveks on akna taga seisvad puud jälle leherüüs ja pakuvad senisest rohkem varju.
Toataimed magamistuppa
Vähese valgusega leppivaid taimi peetakse sageli igavateks ja üksluiseteks. Näiteks valitakse sellised toataimed sageli just kaubanduskeskustesse või hallidesse kontoritesse ning reeglina ei soovi me samu taimi oma magamistoas näha. Õnneks leidub vähenõudlike toataimede valikus ka märksa põnevamaid sorte.
Draakonipuu (Dracaena)
Dracaena perekond on tohutusuur ja selles leiduvad taimed erinevad üksteisest nii värvi, suuruse kui kuju poolest. Sellegipoolest on neil kõigil üks ühine omadus – draakonipuud suudavad edukalt hakkama saada märksa hämaramas kasvukohas, ning vajavad vähem kastmist ja hoolt kui tavapärased toataimed. Seetõttu on harilik draakonipuu üsna levinud mitmesugustel äripindadel ning ametiruumides, kus kellelgi pole mahti taimega igapäevaselt tegeleda.
Draakonipuud võivad olla kõrged ja kiitsakad või madalad ja tihedad. Ääris-draakonipuul (Dracaena marginata) on iseäralikult terava otsaga peened lehed. Lõhnava draakonipuu (Dracaena fragrans) sordil „Massangeana“ on aga palme meenutavate varte ja värvilise lehestiku tõttu kaunis troopiline välimus. Draakonipuid võib leida vägagi erinevate värvide ja mustritega, näiteks: neoonroheliste (sort nimega „Limelight“), valge-rohelise triibuliste („Warneckii“) ning isegi roosa-valge-rohelise triibuliste lehtedega („Colorama“). Kuna mõnel draakonipuu sordil on peened, painduvad tüved, eelistavad mitmed kasvatajad draakonipuid juba noorte taimedena omavahel põimima ja vormima hakata, et nende tüvesid kasvades vastupidavamaks muuta. Selline kujundamine on aastatepikkune protsess, aga tulemus jääb ülimalt efektne ning modernne.
Draakonipuud eelistavad vähese või keskmise valgusega kasvukohta. Vältida tuleks otsest päikesevalgust. Kasta tuleb vaid siis, kui potis olev muld on täiesti läbi kuivanud – umbes iga kümne päeva või kahe nädala tagant.
Havisaba (Sansevieria)
Havisabad on üsna laialdaselt tuntud kui hooldusvabad ja peaaegu surematud toataimed.
Nad sobivad väga hästi just hämaramatesse tubadesse. Põhimõtteliselt saaks havisabasid edukalt isegi riidekapis kasvatada. Ehkki havisabad on tiheda lehestikuga, kasvavad nad pigem kõrgusesse kui laiusesse ning sobivad seega hästi mööbliesemete vahele jäävate kitsaste nurkade ja muude tühimike täitmiseks. Lisainfoks veel nii palju, et NASA nimetas havisaba üheks parimaks õhku puhastavaks taimeks. Kindlasti ei maksa muretseda, et havisabad on liiga igavad või üksluised – pidevalt aretatakse välja üha uusi ning aina põnevama välimusega sorte. „Bantel Sensation“ nimelisel sordil on valged ja hallikad varred, „Jaboa“ sordil aga heleroosa äärega tugevad lehed ning „Laurentii“ lehed on sügavrohelised ja kollase äärega.
Havisabad eelistavad pimedat või vähese valgusega kasvukohta. Kasta tuleb iga kahe kuni kolme nädala tagant, kui muld on kuiv.
Tõlvlehik (Spathiphyllum)
Tõlvlehik on vähese valgusega leppivatest taimedest üks populaarsemaid, sest erinevalt eelpool nimetatutest suudab see hämarates tingimustes ka õitsema hakata. Tõlvlehiku valged korvjad õied paistavad tumeroheliste lehtede taustal tõeliselt elegantsed ja armsad.
Ehkki tõlvlehik ei sobi päris pimedatesse nurkadesse, saab see keskmise või vähese valguse juures siiski kenasti hakkama. „Sensation“ nimeline sort on tõeline hiiglane, mille lehed on tavalisest tõlvlehikust pea kolm korda suuremad ning valged õiedki on lausa alustaldrikute suurused. „Domino“ sordil on aga valge-rohelisekirjud lehed ja see isegi lõhnab kergelt.
Erinevalt paljudest teistest valguse suhtes vähenõudlikest toataimedest on tõlvlehik kaunis janune. Terve lehestiku ja ilusate õite saamiseks tuleb tõlvlehikut kord nädalas kasta. Veepuuduse korral vajuvad tõlvlehiku lehed kiiresti sorgu, aga kastmise järel virgub taim kiiresti.
Aglaoneema (Aglaonema)
Aglaoneema on tuntud suure värvivaliku poolest. Aglaoneemasid võib leida nii erksates valgetes kui sügavpunastes toonides. Lisaks sellele saavad kõik sordid ka hämarate kohtade peal suurepäraselt hakkama.
Aglaoneemasid leidub erinevates suurustes. Tegu on kiirekasvulise taimega, mis sobib hästi lauakaunistuseks. Suuremad taimed on reeglina väga tiheda lehestikuga ja jäävad üsna madalaks (parimal juhul keskmise kõrgusega). Seetõttu on aglaoneemasid hea põrandale paigutada, et varjata näiteks silma riivavaid juhtmeid, pistikuid või hoopis tahmast kaminaserva. Kui valgust on pisut enam (keskmiselt), kasvatab taim väikesed valged õied. Mõned levinud sordid: „White Lightning“, millel on efektsed valged varred ja valgete leheroodudega lehed; „Osaka“ on madal ja kompaktse valge-rohelisekirju lehestikuga; „Maria Christina“ nimelisel sordil on imeilusad mustrilised sügavrohelised lehed ning see võib kasvada väga suureks ja tihedaks; „Sparkling Sarah’il“ on aga iseäralikud roosad varred ning roosa-/punasekirju lehestik.
Aglaoneemad on liigkastmise osas äärmiselt tundlikud. Seepärast tuleb enne kastmist alati kontrollida, et muld oleks täielikult läbi kuivanud. Kasta võib umbes iga kahe nädala tagant.
Vääris-mägipalm (Chamaedorea elegans)
Vääris-mägipalm on üks mitmekülgsemaid toataimi, mida on võimalik endale muretseda. See ühtaegu elegantse ja moodsa välimusega taim tuleb toime nii valgusküllasema koha peal kui varjulistes nurkades.
Vääris-mägipalm on tiheda ning madala kasvuga, jäädes reeglina alla meetri kõrguseks. Ilus roheline lehestik moodustub kimbuna koos kasvavatest sulgjatest palmilehtedest. Vääris-mägipalm ei sobi küll päris pimedatesse nurgatagustesse, aga hämara valgustusega magamistuba on siiski sobiv kasvukeskkond.
Vääris-mägipalmi tuleks kasta umbes kord nädalas. Kuna see saab hakkama nii kuivas kui niiskes mullas, ei ole kastmisel vaja midagi eraldi jälgida.
Sulgvõhk (Zamioculcas Zamiifolia)
Sulgvõhk on ilmselt parim valik pimedasse magamistuppa. Kui otsida taimi ilma akendeta ruumi, siis jäävad sõelale just sulgvõhad ja havisabad.
Sulgvõhk viib vähenõudlikkuse täiesti uuele tasemele – mida vähem sellega tegeleda, seda paremini taim kasvab. Lisaks on sel omapärane välimus. Paksude lihavate varte küljes on läikivad ovaalsed lehed. Uued kasvud on esmalt laimirohelised ja muutuvad kasvades üha tumedamaks. Sulgvõhk kasvab nii laiusesse kui kõrgusesse, ahenedes otstest alles 1,3 meetri kõrgusena. Sulgvõhk kasvab siiski väga aeglaselt (eriti veel hämarate kohtade peal).
Lisaks ei meeldi neile ülekastmine. Tegelikult ei vaja sulgvõhad pea üldse vett. Neid võib kasta iga kolme-nelja nädala tagant.
Kuld-nõelköis (Epipremnum aureum)
Rahva seas teinekord ka tarsaniköieks hüütav kuld-nõelköis sobib suurepäraselt selliste hämarate kasvukohtade peale, kuhu soovitakse ronitaime. Seinale kinnitatud korvikeste seest või kõrge riiuli pealt alla rippudes jätavad kuld-nõelköie pikad väädid ja lopsakad lehed vägagi võluva mulje.
Kuld-nõelköis sobib nii keskmise kui madala valgusega ruumidesse ning saab hakkama pea iga koha peal. Mõned huvitavamad sordid: „Neon“ on erksat kollakas-rohelist värvi; „Pearls and Jade“ on aga kortsuliste, valge-roheliste laikudega lehtedega; „Silver Satin“ nimeline sort on tuntud suurte hõbevalgete lehtede poolest. Mõned eelistavad kuld-nõelköie kasvusuunda tugede paigutamise abil ise kujundada ning seeläbi omanäolisi taimeskulptuure luua.
Tegu on kiirekasvulise ronitaimega, mida võiks kontrolli all hoidmiseks iga kahe aasta tagant pisut tagasi lõigata. Kasta tuleks iga kahe nädala või kümne päeva tagant.
Filodendron (Philodendron)
Filodendronite perekond on tohutu suur ja sinna kuulub mitmesuguseid toataimi. Mõned kasvavad kõrgeks ja laiaks, teised jäävad madalaks põõsaks. Lisaks muule on filodendronite hulgas ka ronitaimi.
Suurem osa neist sobivad hämaratesse tingimustesse, aga mitte päris pimedusse. Levinumad sordid: tihe ja kiirekasvuline „Selloum“, mis kasvab kuni pooleteise meetri kõrguseks ja 1,3 meetri laiuseks ning millel on käelabasid meenutavad lehed; roniv sort „Brasil“, millel on südamekujulised kirjud lehed; lõhestunud lehtedega „Monstera“, mis jääb madalaks põõsaks; „Pink Princess“, millel on suured, labidat meenutavad puna-rohelised ja roosalaigulised lehed.
Filodendronid vajavad kastmist umbes iga kümne päeva tagant – oluline on lasta mullal enne kastmist täielikult ära kuivada.
Üldised juhised varjulist kasvukohta eelistavate toataimede hooldamiseks
Ehkki igal ülaltoodud nimekirjas mainitud taimel on omad kastmiseelistused, võib siiski välja tuua teatud üldkehtivad hooldamisjuhised.
Aklimatiseerimine. Kui taime uueks kasvukohaks on tavapärasest hämaram (või valgem) kasvukoht, tuleb taimel lasta vastavalt kohaneda. Enamasti hoitakse taimi pigem valge (aga mitte otsese päikesevalgusega) koha peal ning ehkki taimed saavad reeglina ka hämaramates tingimustes hästi hakkama, võivad järsud muutused siiski halvasti mõjuda. Uuele toataimele tuleb alguses leida keskmiselt valgusküllane kasvukoht. Seejärel võib seda umbes nädala jooksul vähehaaval soovitud koha poole nihutada.
Ümberistutamisega pole kiiret. Taime tuleks alguses originaalpotis hoida. Soovi korral võib selle mõne dekoratiivsema lillepoti või korvi sisse tõsta (ja vajadusel sellele aluse alla panna). Kasta tuleb ainult siis, kui muld on kuiv. Mulda võiks kontrollida kord nädalas – piisab kui sõrm sügavale mulla sisse lükata. Kui muld on isegi kergelt niiske, pole kasta vaja. Aianduskeskustes müüakse ka spetsiaalseid mõõteseadmeid, mis peaksid taimeomanikku kastmisvajadusest teavitama. Paraku ei ole need vahendid aga kuigi usaldusväärsed ning märksa kindlam on kasutada omaenda sõrme.
Parasjagu vett. Kastes tuleb vaadata, et taim ikka korralikult juua saaks. Kui lillepotti kastmise ajal ainult klaasi jagu vett valada, võib see mulla küll pealt märjaks teha, aga jätab juured ikka janusse. Lihtsaim viis taimi kasta on need potiga vanni või kraanikaussi tõsta ja lasta läbi liguneda. Enne tuppa tagasi toomist tuleb neil muidugi mõnda aega nõrguda lasta. Seda ei tohiks aga teha dekoratiivsetes ümbrispottides, kust üleliigne vesi välja ei pääse. Vastupidavamad ja varjulisema kasvukohaga leppivad taimed kipuvad siiski liigse kastmise osas üsna tundlikud olema ja niisama vees istumine võib taimele saatuslikuks saada.
Vajadusel tuleb taimed ümber istutada. Ehkki istutamisega on soovitatav tegeleda pigem hiljem kui varem, tuleb taimedele üldjuhul iga kahe aasta tagant suurem kasvupott leida. Kui taim kasvab liiga suureks ja muudab senise lillepoti ebastabiilseks või kui taime juured hakkavad juba mullast või poti all olevatest aukudest välja turritama, on aeg mõelda ümberistutamise peale. Uus lillepott peaks olema viis sentimeetrit suurema läbimõõduga kui eelmine ning kindlasti selline, millel oleks augud põhjas, et liigne kastmisvesi saaks ära voolata. Pärast ümberistutamist tuleb olla ettevaatlik, et taime mitte üle kasta – värske muld suudab märksa paremini niiskust hoida.
Väetamine. Vahemikus aprillist novembrini tuleks toataimi kord kuus sobiva väetisega turgutada.
Toataimed on ühed vahvamad taimed, millega tegeleda, sest me ju elame kogu aeg nende kõrval. Isegi hämarasse magamistuppa taimi otsides on valik üsna lai ning igaüks peaks leidma midagi endale meelepärast.