Multš sobib igasse aeda ning iga õue peale. Nii orgaaniline kui anorgaaniline multš aitab pinnases sobivat temperatuuri ja niiskustaset hoida, leevendab ilmastikust põhjustatud kahju ning takistab umbrohu kasvamist. Ühtlasi lisab multš teatavat esteetilist särtsu ja muudab lillepeenrad ja aia nõnda omanäolisemaks. Aia multšiga katmine pole kuigi kallis ning sellega on lihtne hakkama saada. Samas on ikkagi vaja teada, kui palju multši ja millal kasutama peaks ning millist tüüpi multši üldse saadaval on.
Lillepeenarde jaoks on orgaanilised multšid enamasti parema valik kui anorgaanilised. Orgaanilised multšid koosnevad erinevatest puude osadest (koore ja oksatükid), muudest taimsetest materjalidest, oakaunadest või tükeldatud ajalehtedest. Seda sordi multšid väetavad lagunedes mulda ja on sobilikuks elukeskkonnaks vihmaussidele ja kasutoovatele mikroorganismidele.
Orgaanilisi multše on saadaval mitmesuguse konsistentsiga. Kaks või kolm korda läbi hakitud multšid on väiksemate tükkidega ning neid on aias kergem kasutada kui ühe korra peenestatud multši. Lisaks võib multši mitu kuud nii-öelda laagerduda lasta, et lagunemisprotsessi kiirendada ja pinnast sedasi täiendavalt väetada.
Ehkki lillepeenarde jaoks on enamasti kõige sobilikumad just orgaanilised multšid, on ka näiteks kummipurust anorgaanilistel multšidel omad boonused. Nende peamine kasu seisneb selles, et nad ei lagune ja seega ei ole peenrakatet vaja nii sageli välja vahetada.
Näpunäide. Orgaanilisel multšil on ka omad miinused. Esiteks võib see ligi meelitada tüütuid kahjureid nagu mutte, hiiri ning jäneseid. Neile väikestele olevustele meeldib multši sees talvituda ja väärtuslikke lillesibulaid näksida. Lisaks võib orgaaniline multš märjemate ilmadega isegi liiga palju niiskust kinni pidada. See võib omakorda tigusid ja nälkjaid ligi tõmmata ja niiskes pinnases võivad taimede juured mädanema hakata. Väga niiske elukoha või näriliste probleemi korral võiks seega kaaluda pigem anorgaanilise multši kasutamist.
Multšikihi paksus peaks nii lillepeenras kui mujal aias olema kusagil viie ja kümne sentimeetri vahel. Liiga õhuke kiht ei pruugi ilmastiku eest piisavalt kaitset pakkuda ja umbrohu kasvamist takistada. Kui multši on aga liiga paksult, võib see endasse liiga palju niiskust koguda. Niiskena püsivale pinnasele on vähem multši vaja kui liivase pinnase peale. See kipub aja jooksul ka kokku vajuma ja tihenema, nii et multšikihi planeerimisel tasuks arvestada paari lisa-sentimeetriga.
Näpunäide. Orgaanilised multšid lagunevad ning neid tuleb iga aasta või paari tagant värskendada. Vana multši võib mulla sisse kaevata ja nii lagunemisprotsessi kiirendada. Samas võib uue multšikihi ka lihtsalt vana peale laotada.
Lillepeenraid tuleb multšida hiliskevadel, kui ilmad on kohe-kohe soojaks minemas. Enne multši laotamist tuleb vastav ala umbrohust ja juurtest hoolikalt puhtaks teha. Sedasi on kindlam, et multšitud alal ei hakka umbrohte kasvama. Lilli ei tohi multšiga ära lämmatada. Pigem tuleks iga lille või põõsa ümber mõni sentimeeter ruumi jätta.
Näpunäide. Umbrohu kasvu saab takistada, kui multši alla panna kiht ajalehti (viis kuni seitse lehte) või pappi. Kõik hinnasildid ja etiketid tuleb eelnevalt ära võtta. Lagunedes toimib ajaleht või papp väetisena. Peenrakangas ennetab samuti umbrohtude kasvamist, aga sobib paremini püsikute, põõsaste ja puude alla. Peenrakanga katmiseks tuleks kasutada ainult anorgaanilist multši, sest orgaaniline multš laguneb ja kokkuvõttes võib umbrohi hoopis peenrakanga peal kasvama hakata.
Multši saab osta aianditest, puukoolidest ja ehituspoodidest. Ehkki poest toodud multš on kvaliteetne ja on sageli ka küllalt odav, valmistavad paljud aiaomanikud ise omale multši. See ei võta kaua ega ega nõua suuri pingutusi, aga vaja läheb oksapurustajat. Koduse multši tegemine on ka oivaline viis aias leiduv oksa- ja lehepraht keskkonnasõbralikul moel ära kasutada. Multšitud aed paistab õige kavandamise korral kenam ja tervem, olenemata sellest, kas multš on pärit omast aiast või poest.