Iisopi kulinaarsetest kasutusvõimalustest räägitakse pigem vähe, aga ravimtaimena on iisopil pikk ajalugu. Selle kamprilaadne aroom meenutab mõneti haiglat, aga tegelikult keerleb iisopi ümber palju erinevaid legende nii piibli aegadest kui tänapäevast. Kuna sel on tugev, pikantne maitse, ei ole iisop köögis just kõige sagedamini kasutatav maitsetaim. Vanad roomlased oskasid aga iisopist lugu pidada ning samuti kasutatakse seda sageli likööride maitsestamiseks. Järgnevalt vaatamegi lähemalt iisopi ajalugu, kasvatamisvõimalusi ning samuti selle kasutusalasid maitse- ja ravimtaimena.
Iisopi ajalugu
Iisopit nimetatakse vahest ka maitse- ja ravimtaimede kuningaks. Iisopi perekonna ladinakeelne nimetus (hyssopus) tuleneb kreekakeelsest sõnast „hyssopos“, mille aluseks arvatakse olevat heenreakeelne sõna „ezob“, ehk püha taim. Seda kasutati laialdaselt inimkeha puhastamiseks – nii sees- kui välispidiselt. Lisaks kasutati seda pühade paikade puhastamise juures ning piibli kohaselt kasutasid seda nii Jeesus, Saalomon, Taavet kui Mooses.
Pühade ja salajaste palvuste ajal jumalustele iisopi pakkumine või ohverdamine on olnud Tiibeti preestrite pikaaegne traditsioon. Esimesed kirjalikud allikad iisopi kui puhastava ürdi kohta pärinevad juba 17. sajandist, mil seda puistati haigetoa põrandale ning kasutati köökides ebameeldivate lõhnade peletamiseks. Iisop kasvab looduslikult Euroopas ning Aasias, aga asunikud võtsid selle endaga ka Ameerikasse kaasa.
Iisop ravimtaimena
Ravimtaimena on iisopist valmistatud teesid ning tinktuure, seda on kasutatud nii kõhulahtistina kui kuumade mähiste tegemiseks. Dioskorides, keda peetakse üheks ajaloo silmapaistvamaks taimeteadlaseks, soovitas iisopiteed köha, vilistava hingamise ja hingeldamise leevendamiseks. Samuti pooldas ta iisopi kasutamist näiteks lahaste panemisel, külmetusvastaste salvide valmistamisel ja hingamist vabastavate arstimite juures. Iisopi mähiseid kasutati haavade ning muhkude ravimisel. Pärimuse kohaselt suudab iisop ravida roostes eseme tekitatud haava, kuna selle lehtedes kasvab penitsilliin. Tänapäeva taimedega ravitsejad panevad iisopi haavu ravivad omadused taimes leiduvate eeterlike õlide arvele. Kaasaja asjatundjate sõnul võib iisopit julgelt igal kujul tarvitada ja selle õitest saab valmistada kergelt rögaeritust soodustava toimega teed.
Iisop maitsetaimena
Iisopil on münti meenutav maitse. Selle õisi kasutatakse värskete salatite, suppide, puuviljasalatite, lambalihast hautiste ning linnuliha täidiste maitsestamiseks. Samuti kuulub iisopit Benedictine ja Chartreuse likööride koostisainete hulka. Mitmel pool müüakse kuivatatud iisopit ka teena. Seda saab kasutada palsam-neitsikummeli ning piparmündi asendamiseks retseptides. Kasvatamise kohta võid rohkem lugeda siit.
Iisopi kasvatamine
Iisop on nägus ja tihedakasvuline püsik, mis kuulub huulõieliste sugukonda, seetõttu ei kimbuta iisopit enamasti ei haigused ega putukad. Tegu on äärmiselt aromaatse taimega, mis tõmbab ligi mesilasi. Iisopi õitest saadud mett peetakse iseäranis maitsvaks ja kasulikuks. Iisopi puhmad kasvavad 60-90 sentimeetri kõrguseks. Taimed kipuvad laiali vajuma. Lehed on umbes nelja sentimeetri pikkused, siledad ning asuvad varrel vastastikku. Torujad õied on sinised või violetsed ja meenutavad kujult kellukesi. Iisop õitseb juulis-augustis.
Iisop eelistab kerget ning hea drenaažiga pinnast, mille pH tase jääks 6.7 juurde. Kasvukoht olgu päikesepaisteline või poolvarjuline.
Iisopit saab kerge vaevaga kasvatada nii seemnest kui pistikutest, samuti olemasolevate taimede poolitamisel. Seemneid külvatakse kevadel umbes kuue kuni seitsme millimeetri sügavusele. Ridade vahe peaks jääma umbes 60 sentimeetrit. Noori taimi tuleb harvendada, nii et iga taime vahele jääks 30 sentimeetrit ruumi. Aeg-ajalt tasub taimi kasvu edendamiseks tagasi lõigata. Iisop vajab väga vähe hoolt, aga iga nelja kuni viie aasta tagant tuleks peenras olevad taimed välja vahetada.
Iisopi korjamine ja säilitamine
Raviotstarbeliseks kasutamiseks lõigatakse iisopi ürt varre pealt vahetult enne õitsema hakkamist ja hoitakse kimbukestena riputatult soojas ning jahedas kohas, näiteks riidekapis. Varred ja õisikud tuleb ära lõikuda ning ära kuivatada. Kuivanud taimi säilitatakse tihedalt suletavas klaaspurgis või plekktopsis. Korjates lõigatakse ära ainult taime roheline osa. Puitunud varred sisaldavad märksa vähem eeterlikku õli.
Iisopi seemned
Erinevate iisopisortide seemneid saab osta või tellida erinevatest aianduskeskustest, seemnepoodidest või veebipoodidest. Taime saamiseks võib pöörduda ka mõne tuttava poole, kel see aias olemas. Iisopit paljundatakse edukalt pistikutest.
Iisop pole küll kõige tuntum ravim- ja maitsetaim, ent see sobib suurepäraselt täiendama laiemate huvidega aiandussõbra peenart. Näiteks tõmbab see ligi mesilasi ning iisopi mesi on ülimalt maitsev. Isegi kui seda muuks ei kasutata, lisab iisop aeda ning maitsetaimepeenrale õiteilu.