Sibullillede kasvatamine on üks hõlpsamaid mooduseid saada kaunis ja õiterohke aed. Selleks, et varakevadest hilissügiseni õitemerd nautida, tuleb vaid pisut taustateadmisi omandada ning istutusaegu teada. Varakevadel õitsevad krookused, hüatsindid ja nartsissid. Suvel pakuvad silmailu gladioolid, iirised, begooniad, daaliad ja kannad. Sügisepoole toovad aeda värvilaike aga sügiskrookused, amarüllid ning liiliad.
Sibullillede kasvatamine on küll võrdlemisi lihtne ent sellegipoolest tasub kõrva taha panna mõned näpunäited ja hoiatused, et lillesibulad püsiksid terved ja elujõulised. Õige lähenemise korral jagub õiteilu mitmeteks hooaegadeks.
1. Peenar tuleb alati korralikult ette valmistada. Sibullilled ei vaja üldjuhul mingit erilist hoolt, aga istutamise ajal peavad olema tagatud head kasvutingimused. Kõige olulisem on hea drenaaž. Savise mulla parandamiseks tuleks see komposti ja turbaga läbi segada. Kui pinnas on aga liialt liivane, tuleks mullale lisada turvast või lehekomposti. Mulda parandades tuleks pinnas vähemalt 30 sentimeetri, soovitavalt aga 45 sentimeetri sügavuselt läbi kaevata.
Näpunäide. Lillesibulaid ostes tuleb valida suured, lihavad ja terve välimusega sibulad ning vältida pehmeid ja plekilisi lillesibulaid.
Istutades on väga oluline valida õige istutussügavus ning asetada sibul õiget pidi mulda. Sibulad peavad jääma teravama otsaga ülespoole, nii et juured hakkaksid õiges suunas arenema. Kasulik on sibul eelnevalt üle mõõta ning istutussügavus selle järgi arvestada – istutusauk peaks olema kolm kuni neli korda sügavam kui sibula kõrgus. Sel moel ei ole vaja taime hiljem toestada (välja arvatud juhul, kui raskeid õisi tuleb iseäranis palju). Samas tuleb mõned risoomid ka väga maapinna lähedale istutada. Aediirised on näiteks sellised sibullilled, mille istutussügavus ei ole eriti suur. Õige aeg sibullillede istutamiseks on kuu aega enne esimeste talvekülmade saabumist. Sel moel jõuavad sibulad end talveks valmis seada. Lopsakate lillesaarte loomiseks on soovitatav mitu sibulat ühte kohta istutada. Lilled võiks jaotada värvuse järgi – heledamate õitega peenra etteotsa ja tumedamad ning erksamad tahapoole. Juurte arengu juures on oluline, et peenart kastetaks kohe pärast sibulate istutamist.
2. Väga oluline on igale sordile õige koha leidmine. Mõned sibullilled tahavad kasvamiseks palju päikest, teistele sobib pigem poolvarjuline nurgake. Huvitavama lahenduse jaoks võib istutamiseks valida ka künkanõlva. Sellisel juhul puhkevad õied erinevatel aegadel: lõunapoolses küljes varem ning põhja poole jäävas küljes pisut hiljem. Kui sibullilled aga väiksesse orgu istutada, puhkevad nad veelgi hiljem õitsele. Istutusskeemide planeerimisel on sageli kasu peenra visandamisest.
Näpunäide. Pikemas plaanis tasub mõelda ka viljavahelduse peale. Mõned sibullilled nagu tulbid muutuvad igal aastal samasse kohta istutades vastuvõtlikuks seenhaigustele (tulpide puhul on selleks tulbi-hahkhallitus). Haigusi aitab ennetada see, kui erinevate sortide kasvukohti aeg-ajalt vahetada.
3. Soovitatav on teada pinnase pH taset. Sibullilled eelistavad pH taset vahemikus 6-7. Kuna see on lillede kasvu jaoks oluline, tasub end vastavate näitajatega kursis viia ja mulda vajadusel parandada.Isegi lihtsa lakmustesti abil saab välja selgitada, kas muld on aluseline või happeline. Aianduspoodidest ja veebikauplustest on võimalik leida kodused teste ja abivahendeid mulla pH taseme mõõtmiseks.
4. Lillepeenart ei tohi mingil juhul üle väetada. Kohe istutamise alguses võib sibullilli väetada kondijahuga (tuleb pinnasesse segada). See ergutab pungade moodustumist. Istutamise ajal ei tohi kunagi kasutada värsket sõnniku või poes müüdavaid väetisi. Umbes kord aastas võib kasutada ka poes müüdavaid väetisi. Lisaks võiks kasutada ka lahustuvat 10-10-10 NPK väetist (lämmastik, fosfor, kaalium) – 10 supilusikatäit ühe ruutmeetri peenra kohta. Kevadisi sibullilli tuleb väetada sügisel ja sügisel õitsema hakkavaid sibullilli omakorda kevadel. Mõned asjatundjad ei soovita kevadel juba õitsevaid taim enam väetada, sest see soodustavat sibula mädanemist ja lühendavat lillede eluiga. Kaubandusvõrgus saadaval olevate keemiliste väetiste asemel võib kasutada ka orgaanilisi. Näiteks komposti puhul peaks seda varakevadest alates kord kuus umbes viiesentimeetrise kihina peenra peale laotama. Tahtmise korral võib selle ettevaatlikult pinnasesse segada (seejuures sibulaid kahjustamata), aga samas võib kompostikihi ka lihtsalt multšiga katta.
5. Sibullilledega peenar tuleks kindlasti ära multšida. See aitab säilitada sibulatele sobivat temperatuuri ja niiskustaset ning lagunema hakates lisab multš mulda toitaineid. Igal kevadel võiks peenra katta orgaanilise multšiga (viie kuni kaheksa sentimeetri paksuselt) nagu puukoorte, lehekomposti või männiokastega. Vajadusel tuleb peenar üle multšida.
6. Peenart tuleb regulaarselt kasta. Sademete puudumisel soovitatakse peenart kasta kord nädalas ja nii, et pinnas oleks kahe kuni kolme sentimeetri sügavuselt niisutatud. Samas tuleb meeles pidada ka sibulate istutussügavust – 20 sentimeetri sügavusele istutatud sibullill jääb liialt pealispindse kastmise korral janusse.
7. Vältida tuleb ülekastmist. Liialt niiskes keskkonnas võib sibul mädanema hakata. Kuivadel suvekuudelgi ei maksa taimi sagedamini kasta kui kord nädalas. Sademete korral veelgi harvem.
8. Äraõitsenud õied tuleb ära näpistada või lõigata. Niipea kui lilleõied hakkavad närbuma, tuleb õis varre pealt maha lõigata. Sibullilli ei tohiks lasta seemneid moodustada, sest see kulutab palju energiat ning mõjub sibulale kurnavalt. Kimbu jaoks võib lilled mõistagi koos varrega lõigata, aga ka siis tuleks püüda allesjäävale taimeosale võimalikult palju lehestikku alles jätta.
9. Sibulad võib välja kaevata alles siis, kui taim on langenud puhkeseisundisse. Sibulate üleskaevamine ja poolitamine tuleb taimele ainult kasuks. Seejuures peaks poolitamine toimuma regulaarselt, sest liialt suured sibulad hakkavad üksteist segama ja kägistama ning taimed ei õitse nii hästi kui varasemalt. Kindlasti ei pea seda igal aastal tegema, aga pidev kontroll aitab lahti saada haiguste ja mädaniku käes kannatavatest sibulatest ning lisaks sellele on sibulate poolitamine suurepärane moodus lillepeenart aina suuremaks ning külluslikumaks muutmiseks. Ebaühtlane õitsemine, tavapärasest madalamad ja muidu ebaterve olemisega taimed annavad märku vajadusest sibulad üles kaevata, üle vaadata ja väikemaks jagada.
10. Talveks üles kaevatud ning hoiule pandud sibulatel tuleb silm peal hoida. Kõige parem on kaevamiseks kasutada aiaharki. Väljakaevatud sibulatel tuleb lasta maapinnal ära kuivada (aga mitte otsese päikesevalguse käes). Sibulad tuleb mullast puhastada ning veega üle loputada. Mõned sibullilled nagu daaliad, kannad ja kirivõhud ei taha enne hoiulepanekut pesemist.
11. Sibulaid ei tohi poolitada kohe pärast talvekuudeks väljakaevamist, vaid ainult enne istutusaega.
12. Väga oluline on õigete hoiutingimuste loomine. Kui sibulaid on vähe, võib need paberkoti sees seina külge riputada. Suurema koguse puhul tuleks lillesibulad panna võrkkotti ning riputada mõnda jahedasse ja kuiva kohta. Hoiuruumi temperatuur võiks soovitatavalt olla umbes 13 kraadi. Sibulaid ei tohi lasta ära külmuda ning samuti ei tohi lasta neil päikese käes ära kuivada. Liigne niiskus on samuti ohtlik, sest sibulad võivad mädanema minna. Samu hoiustamispõhimõtteid tuleks järgida ka siis, kui lillesibulad on küll ostetud, aga neid ei ole kavas kohe mulda panna. Parema õhuringluse jaoks tuleks sibulad siiski poepakendist välja tõsta.
Näpunäide. Talve üleelamiseks peavad lillesibulad kasvuhooaja vältel piisavalt energiavarusid koguma. Kuna sibulad kasutavad energia talletamiseks taime lehestikku, ei tohi seda mingil juhul ära lõigata (isegi pärast õitsemist). Lõigata tohib alles kolletavaid ja pruuniks tõmbunud lehti. Enneaegne tagasilõikamine võib sibulale saatuslikuks saada.
Õigete juhiste järgimisel on sibullilled õites kevadest sügiseni. Erinevaid sorte jagub igale maitsele ning sibullillede kasvatamine on tõepoolest üks lihtsamaid mooduseid endale kena värviline aed kujundada. Natuke hoolt ja armastust ning õieilu jagub pikkadeks aastateks.